David Seidl ja Hannah Mormann

Kokkuvõte artiklist (PDF) Niklas Luhmann as organization theorist

Seidl, D., & Mormann, H. (2015). Niklas Luhmann as organization theorist. In P. Adler, P. du Gay, G. Morgan, & M. Reed (Eds.), Oxford Handbook of Sociology, Social Theory and Organization Studies: Contemporary Currents (pp. 125-157). Oxford University Press.

Sissejuhatus

Niklas Luhmann (1927–1998) on sotsioloogia ajaloo üks omapärasemaid ja radikaalsemaid mõtlejaid, kelle panus organisatsiooniteooriasse muutis täielikult viisi, kuidas me mõistame bürokraatiat, juhtimist ja institutsioone. Kuigi Luhmann on maailmas tuntud eelkõige oma universaalse ühiskonnateooria loojana, algas tema akadeemiline karjäär just avaliku halduse ametniku ja organisatsiooniuurijana.

1. Praktikust teoreetikuks

Erinevalt paljudest kabinetifilosoofidest tundis Luhmann organisatsioonide hingeelu seestpoolt.

Haldustaust: Enne sotsioloogiasse suundumist töötas Luhmann üle kümne aasta juristina ja avaliku halduse ametnikuna Alam-Saksi liidumaa kultuuriministeeriumis.
Uurimisfookus: Tema varajased 1960. aastate tööd (eesotsas 1964. aasta teosega "Funktionen und Folgen formaler Organisationen") tõukusid otsesest vajadusest mõista, miks riigiaparaat ja bürokraatia toimivad sageli teistmoodi kui paberil kirjas.

2. Radikaalne nihe: Organisatsioon ilma inimesteta

Luhmanni peamine teoreetiline revolutsioon organisatsiooniteoorias seisneb traditsioonilise humanistliku vaate hülgamises.

Klassikaline vaade: Organisatsioon koosneb inimestest, hoonetest, masinatest ja ressurssidest.
Luhmanni vaade: Organisatsioon on puhtalt sotsiaalne, immateriaalne süsteem, mis Inimesed oma psüühika ja kehadega on organisatsiooni väliskeskkond. Organisatsioon ei vaja tööks inimese kogu isiksust, vaid ainult tema ametialast rolli.

3. Kolm vaala: Keerukus, eeldused ja evolutsioon

Luhmanni organisatsiooniteooria sissejuhatuse saab taandada kolmele põhiideele:

Keerukuse vähendamise masin: Maailm pakub lõputult võimalusi ja tekitab kaost. Organisatsioon on filter, mis püstitab reeglid ja hierarhiad, et töötaja ei peaks iga kord otsuseid nullist tegema. Süsteem imeb alt sisse puhast ebakindlust ja pressib selle otsustusahelas välja selgete faktidena (ebakindluse absorbeerimine).
Otsustuseeldused ehk struktuur: Kuna otsused on hetkelised sündmused, mis kaovad kohe pärast nende tegemist, vajab süsteem mälu. Selleks on otsustuseeldused (programmid, hierarhiad ja personalivalikud) – minevikus tehtud otsused, mis on külmutatud reegliteks, et suunata kõiki tulevasi valikuid.
Autopoeetiline evolutsioon: Organisatsioon on operatsiooniliselt suletud autopoeetiline süsteem. See tähendab, et ükski välisjõud (turg või riik) ei saa organisatsiooni sees otsuseid teha. Süsteem muudab end ise sisemise evolutsiooni (variatsiooni, selektsiooni ja stabiliseerimise) kaudu, kohandades oma reegleid välisärritustele vastavaks.

Sissejuhatavalt on Luhmann organisatsiooniteoreetikuna realist ja küberneetik. Tema lähenemine ei paku lihtsaid juhtimisõpikute retsepte stiilis "kuidas olla hea juht", vaid avab sügava, süsteemse analüüsi sellest, miks organisatsioonid käituvad iseseisvate organismidena, mis toodavad iseennast pidevalt juurde ja alluvad harva kellegi absoluutsele kontrollile.

Luhmanni varajane looming: keerukuse vähendamine ja organisatsiooniteooria

Saksa sotsioloogi Niklas Luhmanni (1927–1998) varajane looming hõlmab tema akadeemilist perioodi kuni 1960. aastate lõpuni, mil ta avaldas oma peamised institutsioonide- ja otsusteooria tööd enne hilisema, radikaalse süsteemiteooria sõnastamist.

Tema varajase perioodi peamised jooned ja teosed keskendusid avalikule haldusele, bürokraatiale ja sotsioloogilisele struktuurifunktsionalismile:

Administratiivteadus ja otsustamine: 1960. aastate alguses keskendus Luhmann avaliku halduse ja organisatsioonide uurimisele. Tema varajased olulised teosed käsitlevad otsustusprotsesse:

Funktionen und Folgen formaler Organisationen (1964) – keskendub formaalsete organisatsioonide funktsioonidele ja tagajärgedele.
Theorie der Verwaltungswissenschaft (1966) – haldusteaduse teooria, mis analüüsib riigiaparaadi toimimist.

Mõjutused ja üleminek: Varajases loomingus toetus ta suuresti Talcott Parsonse struktuur-funktsionaalsele teooriale, kuid hakkas seda peagi ümber kujundama, võttes aluseks küberneetika ja teise järgu süsteemiteooria.
Mõiste "tähendus": Enne oma elutöö avaldamist ("Sotsiaalsed süsteemid" 1984), pani ta aluse sotsioloogilisele tähendusmõistele esseekogumikus (Sotsioloogiline valgustus, 1967).

Tema varajane lähenemine erines radikaalselt tollasest sotsioloogiast, vaadeldes organisatsioone kui vahendeid, mille abil inimene suudab maailma tohutus infomüras ellu jääda ja otsuseid teha.

Keerukuse vähendamine kui põhivajadus

Luhmanni varajase teooria tuum on tõdemus, et maailm on inimese jaoks liiga keeruline ja pakub alati rohkem võimalusi, kui me suudame läbi töötada.

Maailma üleküllus: Maailm on kontseptuaalselt lõpmatu, täis ettearvamatust ja valikuid.
Inimese piiratus: Inimese psüühika ja tähelepanuvõime on piiratud.
Süsteemi funktsioon: Sotsiaalsed süsteemid (sh organisatsioonid) ei teki mitte ühiste väärtuste (nagu arvas Parsons), vaid vajaduse tõttu maailma keerukust filtreerida ja stabiilsust luua.

Organisatsiooniteooria varajases loomingus

Oma varajastes põhiteostes, nagu "Funktionen und Folgen formaler Organisationen" (1964), käsitles Luhmann organisatsioone kui spetsiifilisi "keerukuse vähendamise masinaid":

Otsustamise piiritlemine: Organisatsioon määrab ära reeglid, rollid ja hierarhiad. See vabastab töötaja vajadusest iga kord uuesti mõelda, mida teha. Keerukus on taandatud valikutele "jah" või "ei".
Formaalne vs. informaalne struktuur: Luhmann näitas, et ametlikud reeglid (formaalsus) on vajalikud ootuste stabiliseerimiseks. Samas tunnistas ta, et mitteametlikud suhted (informaalsus) aitavad organisatsioonil olla paindlik ja tulla toime selle keerukusega, mida ametlikud reeglid ei suutnud ette näha.
Absorbeeritud ebakindlus: Organisatsioon võtab väliskeskkonnast vastu toore, ebakindla info, töötleb selle läbi ja annab liikmetele edasi juba selgete, lihtsustatud juhistena.

Üleminek järgmisele tasemele

Selles varajases etapis ei näinud Luhmann organisatsioone veel täielikult autopoeetiliste (iseennast taastootvate) süsteemidena, nagu oma hilisemas loometöös. Ta vaatles neid kui avatud süsteeme, mis on pidevas kohandumises oma keskkonnaga, püüdes säilitada sisemist korda välise kaose vastu.

Funktsionalismi muutmine meetodiks

Niklas Luhmanni varajase loometöö üks suuremaid teoreetilisi saavutusi oli sotsioloogilise funktsionalismi radikaalne ümberpööramine: ta muutis traditsioonilise funktsionalismi pelgalt ühiskonnakorralduse kirjeldusest võrdlevaks uurimismeetodiks.

Kui ameerika sotsioloog Talcott Parsons esindas strukturaalset funktsionalismi (kus struktuurid olid püsivad ja neile otsiti funktsioone), siis Luhmann lõi funktsionaalse strukturalismi. Tema lähenemises sai funktsioonist uurija jaoks mõtteline tööriist ehk meetod.

Luhmann saavutas selle nihke kolme põhimõttelise sammuga:

· Struktuuri ja funktsiooni suhte ümberpööramine:

o Enne Luhmanni (Parsons): Olemas on kindlad ühiskondlikud struktuurid (nt perekond, riik, kirik). Küsimus oli: mis on nende struktuuride funktsioon süsteemi säilimisel?

o Luhmanni lahendus: Lähtekohaks ei ole olemasolevad struktuurid, vaid probleemid. Funktsioon on uurimisraamistik, mis küsib: millise probleemi lahendamiseks see või teine sotsiaalne nähtus on tekkinud? Struktuurid on vaid ajutised ja muutuvad vastused süsteemsetele probleemidele.

· Funktsionaalse ekvivalentsuse mõiste:

o See on Luhmanni meetodi kõige olulisem element. Kui funktsioon on taandatud probleemile, siis saab uurida, millised alternatiivsed lahendused on sellele probleemile sotsiaalselt võimalikud.

o Näide: Kui ühiskonna probleem on "sotsiaalse korra ja usalduse tagamine", siis funktsionaalselt ekvivalentsed (asendatavad) lahendused sellele võivad olla kas religioon, range seadusandlus või moraalikoodeksid. Ükski lahendus ei ole ette määratud – meetod avab ruumi alternatiivide nägemiseks.

· Funktsioon kui vaatlusskeem, mitte ontoloogia:

o Luhmanni jaoks ei ole funktsioon midagi, mis ühiskonnas reaalselt "vedeleb" või mida ühiskond teadlikult täidab.

o Funktsionalism on uurija (vaatleja) meetod maailma keerukuse taltsutamiseks. Teadlane võtab vaatluse alla konkreetse probleemi ja hakkab selle kaudu võrdlema erinevaid sotsiaalseid lahendusi. See muudab teooria kriitiliseks ja võrdlevaks instrumendiks, mitte olemasoleva korra õigustamiseks.

Selleks, et mõista, kuidas funktsionalism meetodina reaalselt töötab, saab selle taandada neljaks konkreetseks uurimisetapiks, mida Luhmann oma analüüsides kasutas:

1. Probleemi püstitamine (Vundament)

Traditsiooniline sotsioloogia küsis: Milleks on meile vajalik riik või perekond?
Luhmanni meetod pöörab selle ümber ja alustab alati probleemist, mitte olemasolevast asjast. Uurija peab esmalt defineerima spetsiifilise sotsiaalse probleemi (enamasti seotud keerukuse või ebakindluse ohjamisega), mis vajab lahendamist.

· Näide: Kuidas tagada inimeste vaheline koostöö olukorras, kus tulevik on ettearvamatu ja teiste kavatsused teadmata? (Probleem: ebakindlus tuleviku ees).

2. Olemasoleva lahenduse tuvastamine

Teises etapis vaatleb uurija ühiskonda ja tuvastab, milline sotsiaalne struktuur või institutsioon on ajalooliselt kujunenud seda probleemi lahendama.

· Näide: Ühiskond on loonud institutsiooni nimega "õigusleping" või "raha". Kui meil on leping või raha, julgeme teha tehinguid tulevikku suunatult.

3. Funktsionaalsete ekvivalentide otsimine (Meetodi tuum)

See on Luhmanni meetodi kõige kriitilisem ja paljastavam etapp. Kui funktsioon on taandatud probleemile, siis kaotab olemasolev lahendus oma "pühaduse". Uurija hakkab otsima funktsionaalseid ekvivalente – teisi võimalikke sotsiaalseid nähtusi, mis lahendavad või võiksid lahendada täpselt sama probleemi, kuid teisel viisil.

· Näide: Kui põhiprobleem on "koostöö tagamine ebakindluses", siis õigusliku lepingu funktsionaalsed ekvivalendid võivad olla:

o Usaldus (isiklikud head suhted ja maine).

o Religioon (hirm jumaliku karistuse ees lepingu murdmisel).

o Moraal (ühiskondlik häbistamine).

4. Alternatiivide võrdlemine ja kontingentsuse paljastamine

Viimases etapis võrdleb uurija neid ekvivalente omavahel. Ta analüüsib, millised on ühe või teise lahenduse eelised, puudused ja kõrvalmõjud (kulud ja tulud süsteemile).

Selle tulemusena paljastub sotsiaalse reaalsuse kontingentsus: tõdemus, et miski ühiskonnas ei ole paratamatu. See, et me kasutame täna üht lahendust (nt rangeid juriidilisi lepinguid), on vaid üks valik paljudest. Ühiskond võiks toimida ka teisiti.

Miks see meetod oli revolutsiooniline?

· See on kriitiline tööriist: See ei lase sotsioloogil langeda lõksu, kus olemasolevat ühiskonnakorraldust (nt bürokraatiat või kapitalismi) peetakse ainsaks võimalikuks viisiks, kuidas asjad saavad toimida.

· See seletab ühiskonna evolutsiooni: Kui üks funktsionaalne ekvivalent (nt religioon) ei suuda ühiskonna kasvava keerukusega enam probleemi lahendada, liigub ühiskond teise ekvivalendi (nt õigussüsteemi või raha) kasutamisele.

Muutes funktsionalismi meetodiks, vabastas Luhmann sotsioloogia determinismist (koolkonnast, mis väitis, et asjad saavad olla vaid ühel viisil). Tema funktsionaalne meetod näitab, et kõik olemasolev on kontingentne (kontekstist sõltuv) ehk võimalik ka teisiti. See andis talle hiljem unikaalse tööriista selgitamaks, miks kaasaegne ühiskond on jagunenud autonoomseteks alamsüsteemideks (õigus, majandus, poliitika), millest igaüks lahendab spetsiifilist ühiskondlikku probleemi oma unikaalsel viisil.

Keerukuse vähendamine organisatsioonides

Niklas Luhmanni varajases organisatsiooniteoorias on organisatsioon olemuselt keerukuse vähendamise masin. Kuna ümbritsev maailm on alati lõpmatult keerulisem ja ettearvamatum kui organisatsiooni sisemine suutlikkus infot töödelda, peab organisatsioon ellujäämiseks püstitama filtrid.

Luhmann kirjeldab konkreetseid sotsiaalseid mehhanisme, kuidas organisatsioonid seda keerukust igapäevaselt vähendavad:

1. Liikmelisuse tingimuslikkus (otsustusõigus)

Erinevalt teistest sotsiaalsetest süsteemidest põhinevad organisatsioonid liikmelisusel.

Liikmeks astudes (töölepingu sõlmimisel) nõustub inimene alluma organisatsiooni reeglitele.
See lõikab ära töötaja individuaalsed kapriisid ja isikliku keerukuse.
Organisatsioon ei pea tegelema inimese kogu isiksusega, vaid ainult tema ametialase rolliga.

2. Otsustuseelduste kehtestamine

Organisatsioonid ei tee iga kord otsuseid nullist. Nad loovad otsustuseeldused, mis määravad ette, kuidas tulevikus otsuseid tehakse. Keerukust vähendatakse kolmel viisil:

Programmid (eesmärgid ja reeglid): Kui juhtub situatsioon X, siis täida juhis Y. Töötaja ei pea mõtlema, vaid järgima programmi.
Kompetentsid (hierarhia): Määratakse täpselt ära, kes tohib mis laadi otsuseid teha. See hoiab ära vaidlused pädevuse üle.
Kommunikatsioonikanalid: Info liikumist piiratakse teadlikult (nt ametkondlikud teed). Kõik ei räägi kõigiga, mis hoiab ära infouputuse.

3. Ebakindluse absorbeerimine

See on üks Luhmanni varajase loometöö võtmemõisteid organisatsioonide kohta:

Väliskeskkonnast (nt turult, poliitikast) tulev toores info on täis ebakindlust, riske ja alternatiive.
Organisatsiooni madalam tase (nt analüütikud või andmekogujad) töötleb selle info läbi ja teeb sellest kokkuvõtte.
Järgmisele juhtimistasandile edastatakse juba puhastatud fakt. Kõik esialgsed kahtlused, alternatiivid ja ebakindlus on protsessi käigus "ära imetud" (absorbeeritud). Juhtkond teeb otsuse lihtsustatud info põhjal.

4. Formaalne ja informaalne struktuur

Keerukuse vähendamine toimub kahel tasandil, mis teineteist toetavad:

Formaalne struktuur: Ametlikud reeglid ja struktuurid vähendavad keerukust, luues kindla ja etteaimatava rutiini.
Informaalne struktuur: Kuna ametlikud reeglid on liiga jäigad ja ei suuda haarata maailma reaalset keerukust, tekivad mitteametlikud suhted (kohvinurgajutud, isiklikud kordategemised). Informaalne tasand lahendab jooksvalt selle keerukuse, mida formaalne süsteem ei suutnud ette näha.

Luhmanni hilisemad tööd: Üleminek struktuuridelt operatsioonidele

Niklas Luhmanni teoreetilises arengus tähistab 1970. aastate lõpp ja 1980. aastate algus radikaalset pööret, kus tema varasem funktsionaalne strukturalism asendus autopoeetilise süsteemiteooriaga. Seda nihet kirjeldatakse sotsioloogias kui üleminekut struktuuridelt operatsioonidele.

Selle pöörde keskne teos on 1984. aastal ilmunud monumentaalne uuring "Soziale Systeme" (Sotsiaalsed süsteemid).

Mis oli see radikaalne nihe?

Kui Luhmanni varajases loomingus olid süsteemi stabiilsuse tagajaks ja keerukuse vähendajaks sotsiaalsed struktuurid (reeglid, rollid, institutsioonid), siis hilisemas teoorias liikus kogu fookus süsteemi pidevale tegevusele ehk operatsioonidele.

Struktuurid ei ole isetekkelised: Hiljem Luhmann mõistis, et struktuurid ise ei saa midagi teha ega ennast säilitada. Struktuurid on vaid operatsioonide tulemus ja kasutusjuhend.
Operatsioonide prioriteetsus: Süsteem eksisteerib ainult seni, kuni ta reaalajas toimib ehk sooritab operatsioone. Kui operatsioonid lakkavad, siis süsteem laguneb kohe – hoolimata sellest, kui tugevad olid selle paberil olevad struktuurid.

Operatsiooni mõiste sotsiaalsetes süsteemides: Kommunikatsioon

Selleks, et seletada ühiskonna ja sotsiaalsete süsteemide toimimist puhtalt operatsioonide tasandil, tegi Luhmann sotsioloogias revolutsioonilise sammu: ta defineeris sotsiaalse süsteemi põhioperatsiooniks kommunikatsiooni (mitte inimese või tegevuse).

Ühiskond koosneb kommunikatsioonist: Inimesed (psüühilised süsteemid) kuuluvad ühiskonna keskkonda, mitte ühiskonna sisse. Sotsiaalne süsteem toodab ja taastoodab ainult kommunikatsiooni kaudu kommunikatsiooni.
Kommunikatsioon kui sündmus: Iga kommunikatsiooniakt on hetkeline sündmus, mis kaob kohe, kui see on aset leidnud. Et süsteem püsiks, peab üks kommunikatsioon viima kohe järgmiseni (operatsiooniline seostatus).

Autopoees: Iseennast taastootvad süsteemid

Võttes tšiili bioloogidelt Humberto Maturanalt ja Francisco Varelalt üle autopoeesi (iseenesliku juurdetootmise) mõiste, kohandas Luhmann selle sotsiaalsetele süsteemidele:

Operatsiooniline suletus: Süsteemid on operatsiooniliselt suletud. Majandussüsteem saab opereerida vaid maksetega, õigussüsteem kohtuotsustega, teadussüsteem tõeavaldustega. Ükski süsteem ei saa importida operatsioone väljastpoolt.
Struktuuride uus roll: Struktuurid ei ole enam süsteemi vundament, vaid operatsioonide ajalooline mälupank. Struktuurid (näiteks seadused õiguses või hinnad majanduses) vaid suunavad ja piiravad seda, milline järgmine operatsioon on süsteemile vastuvõetav.

Sotsiaalsed süsteemid kui autopoeetilised süsteemid

Niklas Luhmanni hilisema loometöö (alates 1980. aastatest) absoluutne tuum on idee, et sotsiaalsed süsteemid on autopoeetilised süsteemid. Võttes bioloogidelt Humberto Maturanalt ja Francisco Varelalt üle algselt elusrakkude kirjeldamiseks loodud mõiste autopoees (kr auto – ise; poiesis – loomine/tootmine), kohandas Luhmann selle sotsioloogiale.

Tema teooria kohaselt on sotsiaalsed süsteemid eneseloomelised ja operatsionaalselt suletud süsteemid, mille baaselemendiks ei ole mitte inimesed ega aktsioonid, vaid kommunikatsioon. Sotsiaalses kontekstis tähendab autopoees seda, et süsteem toodab ja taastoodab kõiki oma komponente ise, kasutades selleks omaenda komponente.

Luhmann jagab autopoeetilised sotsiaalsed süsteemid kolmeks peamiseks tasandiks:

Ühiskondlikud allsüsteemid: Funktsionaalselt diferentseerunud süsteemid nagu poliitika, majandus, teadus, õigus, religioon ja kunst.
Organisatsioonid: Süsteemid, mis taastoodavad end otsuste vastuvõtmise ja sidumise kaudu.
Interaktsioonid: Hetkelised ja kohalolul põhinevad suhtlussüsteemid osalejate vahel.

Inimesed ise (indiviidid) ei kuulu Luhmanni järgi sotsiaalsüsteemi sisse. Indiviidid koosnevad psüühilistest süsteemidest (teadvus) ja orgaanilistest süsteemidest (keha), mis moodustavad sotsiaalsüsteemi jaoks pelgalt väliskeskkonna.

Autopoeesi põhiprintsiibid Luhmanni teoorias

Süsteemi ja keskkonna eristus: Süsteem eksisteerib alati suhtes oma keskkonnaga, kuid ta määratleb oma piirid ise. Keskkond ei ole süsteemi jaoks vahetu reaalsus, vaid midagi, mida süsteem jälgib ja internaliseerib läbi enesereferentsi.
Operatsionaalne suletus: Autopoeetiline süsteem on operatsiooniliselt täielikult suletud. See tähendab, et ükski kommunikatsioon ei saa siseneda süsteemi väljastpoolt ja ükski süsteem ei saa kasutada teise süsteemi operatsioone. Süsteemid toimivad oma sisemise koodi järgi ega saa vahetult keskkonnaga suhelda. Näiteks majandussüsteem opereerib ainult maksetega, ehk reageerib ainult koodile makse/mittemakse ja õigussüsteem koodile õigus/õigusetus. Poliitiline süsteem (võim) või õigussüsteem (seadused) ei saa otseselt majandussüsteemi sisse "astuda" – nad saavad majandust vaid väljastpoolt ärritada, kuid majandus peab selle ärrituse ise tõlkima oma keelde ehk makseteks ja hindadeks.
Strukturaalne sidusus: Kuigi süsteemid on operatsiooniliselt suletud, ei ole nad isoleeritud. Nad on oma keskkonnaga tihedalt seotud läbi strukturaalse sidususe. See tähendab, et teatud kanalite kaudu saavad süsteemid üksteisele vastastikku pikaajalist mõju avaldada ehk üksteist "ärritada" (Irritation), sundides teist süsteemi oma autopoeesi kohandama.

Näide: Põhiseadus on strukturaalne side poliitika ja õiguse vahel. Tööleping on strukturaalne side majanduse ja õiguse vahel.

Kommunikatsioon kui põhielement: Sotsiaalse süsteemi eluspüsimiseks on vajalik katkematu kommunikatsioon. Iga järgnev kommunikatsiooniakt viitab eelmistele ja loob eelduse järgmisteks, moodustades rekursiivse ahela.
Kognitiivne avatus: Kuigi süsteem on operatsionaalselt suletud, on ta keskkonnast tulevatele ärritajatele kognitiivselt avatud. Süsteem tõlgendab väliseid mõjusid (ärritusi) ainult läbi oma sisemise loogika ja struktuuri.

Elementide ajalisus ja jätkuvus: Kommunikatsioon ei ole püsiv objekt, vaid hetkeline sündmus, mis kaob kohe pärast tekkimist. Seetõttu on süsteem pidevas surmahirmus. Autopoees tähendab kohustust luua kohe järgmine kommunikatsioon, mis seostub eelmisega. Kui kommunikatsiooniahel katkeb, lakkab süsteem eksisteerimast.

Koodid ja programmid ühiskonna alamsüsteemides

Et hoida oma autopoeesi käigus ja eristuda keskkonnast, kasutab iga ühiskonna funktsionaalne alamsüsteem unikaalset binaarset (kahendväärtuslikku) koodi. See kood on nagu filter, mille kaudu süsteem maailma vaatleb ja oma operatsioone juhib:

Õigussüsteem: Kood õigus / ülekohus (õiguspärane/õigusvastane). Süsteem toodab uusi kohtuotsuseid ja seadusi ainult selleks, et määratleda, mis on õigus ja mis mitte.
Majandussüsteem: Kood maksmine / mittemaksmine. Kõik ühiskondlikud nähtused taandatakse küsimusele, kas raha liigub või mitte.
Teadussüsteem: Kood tõde / mittetõde. Teadus taastoodab end, luues uusi teadusartikleid ja uuringuid, mis kontrollivad väidete tõesust.
Poliitikasüsteem: Kood võim / võimutus (valitsus/opositsioon).

Süsteemi sees juhivad koodi rakendamist programmid (nt õigussüsteemis konkreetse riigi seadused, teaduses uurimismeetodid). Programmid võivad ajas muutuda, kuid kood jääb alati samaks ja tagab autopoeesi stabiilsuse.

Kommunikatsioon kui puhtalt sotsiaalne kategooria

Niklas Luhmanni sotsioloogiline revolutsioon seisneb väites, et sotsiaalsed süsteemid ei koosne inimestest, tegevustest ega rühmadest, vaid puhtalt kommunikatsioonist. Tema hilisemas teoorias tõstetakse kommunikatsioon puhtalt sotsiaalseks kategooriaks – autonoomseks reaalsuseks, mida ei saa taandada üksiku inimese psühholoogiale ega bioloogiale.

Inimene oma keha (bioloogiline süsteem) ja teadvusega (psüühiline süsteem) on sotsiaalse süsteemi jaoks keskkond. Kommunikatsioon on sotsiaalne fenomen, sest üksik inimene ei saa üksinda kommunikeerida; kommunikatsioon saab toimuda vaid sotsiaalses ruumis elementide vahel.

Kommunikatsiooni kolmeosaline struktuur

Luhmanni jaoks ei ole kommunikatsioon informatsiooni mehaaniline edastamine saatjalt vastuvõtjale (nagu klassikalises küberneetikas). Kommunikatsioon on reaalajas toimuv operatsioon, mis sünnib alles siis, kui langevad kokku kolm erinevat valikut:

1. Informatsioon: Valik sellest, mida öeldakse. See on teema või sisu, mis eristatakse kõigist teistest võimalikest asjadest, mida oleks võinud öelda.
2. Teatavakstegemine: Valik sellest, kuidas ja miks seda öeldakse. See on käitumuslik akt, viis, kuidas infot esitatakse (nt rääkimine, kirjutamine, viipamine).
3. Mõistmine: Kõige kriitilisem valik. Kommunikatsioon ei ole toimunud enne, kui teine süsteem mõistab erinevust informatsiooni ja teatavakstegemise vahel. Mõistmine ei tähenda nõustumist, vaid arusaamist, et tegemist oli teadliku teatega, mitte juhusliku prääksatusega.

Kommunikatsioon eksisteerib alles siis, kui kolmas element (mõistmine) seob esimesed kaks kokku. Seetõttu on kommunikatsioon sotsiaalne hädaabivõrk: see ei toimu kellegi "peas", vaid peade vahel.

Kommunikatsiooni autopoees: Jätkuvus

Kuna kommunikatsioon on puhtalt sotsiaalne kategooria, on see ka iseennast taastootev sündmus.

Üks kommunikatsiooniakt kaob kohe, kui see on mõistetud.
Süsteemi säilimiseks peab see akt tekitama järgmise kommunikatsiooni (nt küsimus nõuab vastust, väide nõuab nõustumist või vaidlustamist).
Kommunikatsioon toodab uut kommunikatsiooni, kasutades selleks vaid omaenda varasemaid operatsioone. Seda nimetatakse operatsiooniliseks seostatuseks.

Miks Luhmann inimese sotsiaalsest süsteemist välja jättis?

Sellel radikaalsel sammul on kindel teoreetiline põhjus: teadvused on üksteisele suletud. Me ei näe otse teise inimese mõtteid, tundeid ega neuroloogilisi protsesse. Kuna psüühilised süsteemid ei saa otseselt üksteisega ühenduda, vajab ühiskond spetsiifilist, puhtalt sotsiaalset meediumit. Selleks meediumiks ongi kommunikatsioon, mis suudab toimida sõltumatult sellest, mida keegi täpselt oma teadvuses parajasti mõtleb.

Interpenetratsioon, vastastikkune läbipõimumine

Interpenetratsioon on Niklas Luhmanni süsteemiteoorias mõiste, mis tähistab olukorda, kus kaks erinevat süsteemi võimaldavad üksteisel olemas olla, sisenedes vastastikku teineteise struktuuridesse, kuid säilitades sealjuures oma täieliku autopoieetilise iseseisvuse.

Interpenetratsiooni põhiomadused

Vastastikune sõltuvus: Süsteemid ei sulandu ühte, vaid kasutavad teise süsteemi keerukust (kompleksust) omaenda struktuuri ehitamiseks ja toimimiseks.
Operatsionaalne eraldatus: Kuigi süsteemid tungivad üksteise ruumi, ei suuda nad teise süsteemi operatsioone otse juhtida. Mõlemad toimivad edasi oma sisemise koodi järgi.
Eelduslik suhe: Üks süsteem ei saa sotsiaalses reaalsuses eksisteerida ilma teiseta. Nad pakuvad üksteisele vajalikku "toorainet" või keskkonda.

Klassikaline näide: Psüühiline ja sotsiaalne süsteem

Kõige selgemini väljendub vastastikkune läbipõimumine inimese teadvuse (psüühilise süsteemi) ja ühiskonna (sotsiaalse süsteemi) vahel:

Teadvus vajab kommunikatsiooni: Inimese mõtted ja teadvus arenevad ning saavad tähenduse ainult sotsiaalses keskkonnas läbi keele ja sotsiaalsete suhete.
Kommunikatsioon vajab teadvust: Sotsiaalne süsteem (kommunikatsioon) ei saa toimida ilma indiviidide teadvuseta, mis seda kommunikatsiooni pidevalt "käivitab" ja toidab.
Iseseisvus: Ühiskond ei saa otsustada, mida täpselt inimene mõtleb (mõtted jäävad psüühilisse süsteemi). Samamoodi ei saa üksik inimene üksi muuta ühiskondlikku kommunikatsiooni ilma, et see läbiks sotsiaalse süsteemi reeglid.

Erinevus struktuursest sidestatusest (strukturelle Kopplung)

Luhmanni hilisemas teoorias asendus mõiste "interpenetratsioon" (vastastikkune läbipõimumine) sageli terminiga struktuurne sidestatus. Kuigi sarnased, on neil väike erisus:

Interpenetratsioon rõhutab seda, kuidas kaks süsteemi annavad vastastikku kogu oma keerukuse teise süsteemi käsutusse (nagu keha ja psüühika või psüühika ja sotsiaalsüsteem).
Struktuurne sidestatus on laiem mõiste, mis tähistab süsteemide püsivat ja evolutsiooniliselt väljakujunenud tundlikkust teatud keskkonnamõjude suhtes (näiteks majanduse ja õiguse suhe läbi omandiõiguse või lepinguinstitutsiooni).

Sotsiaalsete süsteemide tüpoloogia: ühiskond, interaktsioon ja organisatsioon

Niklas Luhmanni süsteemiteoorias ei ole ühiskond üks ainus homogeenne mass, vaid sotsiaalne reaalsus jaguneb kolmeks erinevaks sotsiaalsete süsteemide tüübiks. Need kolm süsteemitüüpi – interaktsioon, organisatsioon ja ühiskond – erinevad selle poolest, kuidas nad kommunikatsiooni piiritlevad ja keerukust vähendavad. Erinevalt traditsioonilisest sotsioloogiast ei ole tegemist tasanditega (kus interaktsioon on väike ja ühiskond suur), vaid autonoomsete süsteemitüüpidega, mis toimivad üheaegselt ja üksteise keskkonnana.

1. Interaktsioonisüsteemid

Interaktsioon on sotsiaalsete süsteemide kõige lihtsam ja paindlikum vorm.

Süsteemi piir: Põhineb osalejate füüsilisel kohaolekul ja vastastikusel märkamisel.
Toimimine: Süsteem tekib kohe, kui inimesed märkavad, et nad üksteist märkavad (nt järjekorras seismine, vestlus kohvikus, juhuslik kohtumine tänaval).
Keerukuse vähendamine: Interaktsioon lõppeb kohe, kui osalejad lahkuvad (kohaolek lõppeb). See on ajutine ja lokaalne süsteem, mis ei vaja pikaajalisi formaalseid struktuure.

2. Organisatsioonisüsteemid

Organisatsioonid on kõrgelt struktureeritud süsteemid, mis suudavad toimida sõltumata konkreetsete isikute kohaolekust.

Süsteemi piir: Põhineb reeglil, mida nimetatakse liikmelisuseks. Süsteem määratleb täpselt, kes kuulub sisse ja kes jääb välja.
Põhioperatsioon: Organisatsiooni autopoees koosneb spetsiifilisest kommunikatsioonivormist – otsustest. Iga otsus viib järgmise otsuseni.
Keerukuse vähendamine: Organisatsioon ei sõltu sellest, kes on parajasti kohal. Kui töötaja läheb koju või vahetub, jääb organisatsiooni struktuur ja otsustusprotsess paika. See võimaldab koondada ressursse ja tegutseda pikaajaliselt.

3. Ühiskonnasüsteem

Ühiskond on sotsiaalsete süsteemide kõige kõrgem ja hõlmavam tasand.

Süsteemi piir: Ühiskond on kõikehõlmav sotsiaalne süsteem, mis koondab endas kogu sotsiaalselt võimalikku kommunikatsiooni. Väljaspool ühiskonda sotsiaalset kommunikatsiooni ei eksisteeri.
Toimimine: Kaasaegne ühiskond ei ole jagunenud regioonide või klasside kaupa, vaid on funktsionaalselt diferentseerunud autonoomseteks alamsüsteemideks (nt õigus, majandus, teadus, poliitika).
Keerukuse vähendamine: Ühiskond ei vaja piiride hoidmiseks füüsilist kohaolekut (nagu interaktsioon) ega ametlikku liikmelisust (nagu organisatsioon). See toimib globaalselt ja pidevalt, pakkudes taustasüsteemi (keelt, koode ja meediume), milles interaktsioonid ja organisatsioonid üldse eksisteerida saavad.

Kuigi need kolm süsteemi tüüpi on iseseisvad, on nad pidevas vastastikuses mõjus. Näiteks pangas (organisatsioon) leti taga toimuv vestlus klienditeenindajaga on interaktsioon, mis kasutab majandussüsteemi (ühiskond) koodi ja reegleid. Ükski neist ei saa teist otseselt juhtida, kuid nad loovad üksteisele toimimiseks vajaliku keskkonna.

Organisatsioonid kui otsustussüsteemid

Niklas Luhmanni hilisemas süsteemiteoorias (alates 1980. aastatest) transformeerub tema varajane organisatsiooniteooria radikaalseks ideeks: organisatsioon on autopoeetiline süsteem, mis koosneb puhtalt otsustest ja toodab otsuste kaudu uusi otsuseid. Kui sotsiaalse süsteemi üldiseks põhioperatsiooniks on kommunikatsioon, siis organisatsiooni spetsiifiliseks operatsiooniks on otsustuskommunikatsioon. Organisatsioon eksisteerib ainult seni, kuni see ahel püsib.

1. Otsus kui paradoks ja valik

Luhmanni järgi ei ole otsus ühe isiku ratsionaalne valik, vaid sotsiaalne sündmus. Otsuse teeb eriliseks see, et ta kommunikeerib alati kahte asja korraga:

Valitud alternatiiv: "Me otsustasime teha sammu A."
Mittevalitud alternatiivid: "Me otsustasime mitte teha sammu B, C ja D."

See muudab otsuse olemuselt ebastabiilseks ja tekitab alati vastutuse ja riski. Kuna teised võimalused olid olemas, vajab valitud otsus õigustust. Parim viis ühe otsuse õigustamiseks organisatsioonis on teha selle põhjal järgmine otsus.

2. Otsuste autopoees: Kuidas otsus sünnitab otsuse?

Organisatsiooni autopoees tähendab, et ükski otsus ei teki väljastpoolt organisatsiooni. Väliskeskkond (nt riiklik seadus, turu muutus või uus tehnoloogia) võib organisatsiooni vaid "ärritada", kuid see ärritus peab organisatsiooni sees koodi ja reeglite järgi transformeeruma uueks otsuseks.

Otsustusahel: Ükski otsus ei saa seista üksi. Iga otsus viitab varasematele otsustele ja loob eelduse tulevasteks otsusteks. näiteks: Otsus palgata uus töötaja (1) viib otsuseni määrata talle töötasu (2), mis viib otsuseni osta talle arvuti (3).
Otsustamata jätmine on samuti otsus: Kui organisatsioonis kommunikeeritakse, et me ei muuda oma strateegiat, on see sotsiaalses mõttes samasugune süsteemi operatsioon, mis hoiab autopoeesi käigus.

3. Otsustuseeldused kui organisatsiooni mälu

Selleks, et organisatsioon ei peaks iga kord kõiki valikuid nullist kaaluma (mis viiks süsteemi ülekoormuse ja kollapsini), struktureeritakse otsustusahelat otsustuseelduste abil. Need on varasemad otsused, mis on muutunud reegliteks ja suunavad tulevasi otsuseid:

Programmid: Reeglid, mis määravad sisulised tingimused.

Konditsionaalsed programmid: "Kui juhtub X, siis otsusta Y" (nt kliendikaebuste lahendamise juhend).
Eesmärgiprogrammid: Otsustada tuleb viisil, mis saavutab tulemuse Z (nt müügieesmärgid).

Kompetentsid ja hierarhia: Otsused selle kohta, kellel on õigus konkreetseid otsuseid teha. Hierarhia ei ole Luhmanni jaoks inimeste võim teiste üle, vaid kommunikatsiooni suunamise tööriist, mis määrab, milline otsus on madalama taseme jaoks siduv otsustuseeldus.
Personal: Otsused inimeste palkamise ja ametikohtadele määramise kohta. Inimese valikuga konkreetsele kohale määratakse ära, millist tüüpi otsuseid süsteem temalt ootab.

4. Organisatsiooni suhe indiviidiga

Luhmanni käsitluses ei koosne organisatsioon inimestest. Inimene (oma tunnete, mõtete ja eluga) on organisatsiooni keskkond.

Organisatsioon haarab indiviidist kaasa ainult ühe kitsa osa: tema ametialase rolli (mis on samuti sotsiaalne otsus). Tänu sellele saab organisatsioon püsida stabiilsena. Kui konkreetne töötaja lahkub, ei lagune organisatsioon koost, sest ametikoht, selle kompetentsid ja programmid (ehk otsustuseeldused) jäävad paika ning süsteemi autopoees jätkub järgmise inimesega.

Organisatsioonide elemendid: otsused

Niklas Luhmanni radikaalses organisatsiooniteoorias ei ole otsused midagi sellist, mida organisatsioon teeb – otsused ongi need elemendid, millest organisatsioon koosneb.

Traditsiooniline juhtimisteadus vaatleb organisatsiooni koosnevana inimestest, hoonetest, masinatest ja ressurssidest. Luhmanni jaoks on kõik need elemendid organisatsiooni väliskeskkond. Organisatsioon ise sotsiaalse süsteemina on puhas ja immateriaalne otsustuskommunikatsiooni võrgustik.

Otsus kui element: neli põhiomadust

Luhmann defineerib otsust kui spetsiifilist sotsiaalset elementi, millel on järgmised kriitilised omadused:

Otsus on sündmus, mitte püsiv objekt: Otsus ei ole paberile kirjutatud protokoll ega juhi peas sündinud mõte. Otsus on hetkeline kommunikatsiooniakt. Niipea kui otsus on teatavaks tehtud ja sellest on aru saadud, see kaob. Organisatsioon eksisteerib reaalajas vaid seni, kuni see toodab järgmise sekundi jooksul uusi otsustussündmusi.
Otsus loob oma alternatiivide välistamise kaudu paradoksi: Iga otsus on valik. Öeldes "me teeme X", kommunikeerib organisatsioon alati ka seda, et "me otsustasime mitte teha Y ja Z". See tekitab pideva riski ja ebastabiilsuse, sest alati jääb õhku küsimus: aga mis siis, kui alternatiiv Y oleks olnud parem?
Otsus on autopoeetiline element: Ükski otsus ei saa organisatsiooni sisse tulla väljastpoolt. Turg, kliendid või riigiasutused ei saa teha organisatsiooni eest otsuseid. Nad saavad süsteemi vaid "ärritada". Otsus saab sündida ainult eelnevate otsuste põhjal ja luua tingimusi järgmisteks otsusteks.
Otsus toodab ebakindlust ja vajadust uute otsuste järele: Kuna iga otsus on riskantne ja välistab teisi võimalusi, tekitab see organisatsioonis uut ebakindlust. Seda uut ebakindlust saab maandada vaid järgmiste otsustega. Nii hoiab otsus kui element organisatsiooni mootorit pidevalt käigus.

Kuidas elementidest moodustub struktuur?

Kuna otsused on hetkelised ja kaovad kohe pärast kommunikeerimist, vajab organisatsioon viisi, kuidas neid elemente siduda. Seda tehakse otsustuseelduste kaudu, mis jagunevad kolmeks tasandiks ja toimivad organisatsiooni struktuurina:

Eesmärgid ja programmid: Varasemad otsused selle kohta, mida ja kuidas tulevikus otsustada (nt reegel: "kui kliendi tulu on X, siis on otsuseks krediidi andmine").
Kanalid ja hierarhiad: Varasemad otsused selle kohta, kes üldse tohib mis laadi otsuseid teha ja kelle otsus on teistele kohustuslikuks eelduseks.
Personal: Varasemad otsused selle kohta, millised inimesed (õigemini: millised sotsiaalsed rollid) millistele ametikohtadele määratakse, et nad konkreetseid otsuseid produtseeriksid.

Luhmanni järgi on organisatsioon nagu pidevalt voolav jõgi, kus veepiiskadeks on otsused. Kui otsuste tegemine (kommunikeerimine) peatub kas või hetkeks, lakkab organisatsioon sotsiaalse reaalsusena eksisteerimast, kuigi hooned, arvutid ja inimesed jäävad füüsiliselt alles.

Organisatsioonide struktuurid: Otsuse aluseks olevad eeldused

Niklas Luhmanni küpses süsteemiteoorias on otsused hetkelised ja kaduvad elemendid, mis organisatsiooni moodustavad, ning otsustuseeldused (Entscheidungspremissen) on selle struktuurid.

Kuna otsused on sündmused, mis kaovad kohe pärast nende toimumist, laguneks organisatsioon ilma neid siduva mehhanismita loetud sekunditega. Otsustuseeldused lahendavad selle probleemi. Need on varasemad otsused, mis on külmutatud reegliteks, et piirata, suunata ja lihtsustada kõiki tulevasi otsuseid. Nad toimivad organisatsiooni struktuurse mäluna.

Luhmann jaotab otsustuseeldused kolmeks erinevaks struktuuriliseks dimensiooniks:

1. Programmid

Programmid määravad ära otsuste tegemise sisulised kriteeriumid. Need ütlevad liikmetele, mida otsustada, ilma et nad peaksid iga kord uuesti organisatsiooni põhiloogika üle mõtlema. Luhmann jagab need kaheks tüübiks:

Konditsionaalsed programmid: Need järgivad "kui–siis" loogikat (nt "Kui klient esitab kehtiva tšeki, siis kiida tagasimakse heaks"). Fookus on reegli tõesel täitmisel etteantud tingimuste põhjal.
Eesmärgiprogrammid: Need määravad saavutamist vajava tulevikuoleku ehk eesmärgi, jättes vahendid avatuks (nt "Kasvatada sel kvartalil müüki 10%"). Fookus on tulemuste optimeerimisel, mitte rangete reeglite järgimisel.

2. Sidekanalid ja hierarhiad

Need eeldused reguleerivad seda, kes tohib otsuseid teha ja kuidas info peab süsteemis liikuma.

Kompetentsid: Need määratlevad juriidiliselt või ametlikult konkreetse rolli volituste piirid.
Hierarhia kui filter: Luhmanni jaoks ei tähenda hierarhia inimeste valitsemist teiste üle. See on struktuurne mehhanism otsustamisega kaasneva paradoksi lahendamiseks. Kõrgema taseme otsusest saab madalama taseme jaoks siduv otsustuseeldus. See imeb endasse ebakindluse ja kaitseb madalamaid tasandeid lõputute valikuvõimaluste eest.
Ametlikud teed: Need piiravad seda, kes kellega rääkida tohib, hoides ära süsteemi kokkukukkumise liigse infomüra tõttu.

3. Personal

Otsused inimeste kohta on sotsioloogilises mõttes tegelikult otsused spetsiifiliste otsustusstiilide sidumiseks konkreetsete rollidega.

Roll üle individuaalsuse: Kui organisatsioon palkab või edutab kedagi, teeb ta struktuurse otsuse aktsepteerida selle isiku professionaalset tausta, harjumusi ja kognitiivseid piire kui eeldusi tulevaste otsuste tegemisel.
Etteaimatavus: Paigutades finantsosakonda koolitatud raamatupidaja, loob organisatsioon eeldused, et tulevased rahalised otsused tehakse vastavalt raamatupidamisstandarditele. Süsteem ei pea seetõttu looma eraldi reeglit iga võimaliku pisiasja jaoks.

Struktuurimuutused: Otsused piiride (premises) üle

Luhmanni raamistiku peamine iva seisneb selles, et otsustuseeldused luuakse samuti otsuste kaudu.

Organisatsioon ei muuda oma struktuuri mitte füüsilise ümberkorralduse, vaid "kõrgemat järku otsuste" ehk eelduste muutmise otsuste kaudu. Näiteks kui juhatus otsustab muuta ettevõtte poliitikat (programmi) või restruktureerida osakondi (sidekanaleid), kasutavad nad praeguseid otsuseid selleks, et kirjutada ümber struktuursed eeldused, mis hakkavad valitsema kõiki tulevasi operatsioone.

Otsuste seostumise protsess: ebakindluse absorbeerimine

Niklas Luhmanni organisatsiooniteoorias on ebakindluse absorbeerimine keskne protsess, mis selgitab, kuidas hetkelised otsused üksteisega seostuvad ja kuidas organisatsioon üldse suudab keskkonna kaoses funktsioneerida.

Mõiste võttis Luhmann üle ameerika juhtimisteadlastelt James Marchilt ja Herbert Simonilt, kuid andis sellele oma süsteemiteoorias radikaalsema, puhtalt kommunikatsioonipõhise tähenduse.

Mis on ebakindluse absorbeerimine?

Ebakindluse absorbeerimine on protsess, kus toores ja ebakindel informatsioon muudetakse organisatsiooni sees kindlaks faktiks ehk uueks otsustuseelduseks.

See toimub hetkel, kui info liigub ühelt süsteemi tasandilt (või operatsioonilt) järgmisele:

Algpunkt: Süsteemi madalam tase (või andmekoguja) puutub kokku väliskeskkonna mitmeti mõistetavuse, riskide ja alternatiividega.
Protsess: See toores info töödeldakse läbi, filtreeritakse ja sellest tehakse kokkuvõte ehk otsus.
Tulemus: Järgmisele tasandile edastatakse ainult see lõppotsus. Kõik esialgsed kahtlused, alternatiivsed tõlgendused ja algandmed kustutatakse (absorbeeritakse). Järgmine tasand ei näe enam ebakindlust, vaid võtab saadud tulemust kui puhast fakti, mille põhjal teha oma järgmine otsus.

Kuidas ebakindlus otsuste ahelas kaob?

Luhmann kirjeldab seda järgmise samm-sammult toimiva ahelana:

Väline ärritus: Turul või keskkonnas toimub muutus. See on täis määramatust.
Esimene valik (otsus): Spetsialist analüüsib olukorda. Ta kaalub kümmet erinevat tõlgendust ja riski. Lõpuks teeb ta otsuse ja kirjutab raportisse: "Turu nõudlus toote X järele väheneb."
Absorbeerumine: Hetkel, kui see raport edastatakse juhile, kaob kogu esialgne ebakindlus. Juht ei hakka uuesti algandmeid üle kontrollima. Spetsialisti kaalutlused ja kahtlused on absorbeeritud.
Järgmine otsus: Juht võtab lauset "nõudlus väheneb" kui vankumatut fakti ja teeb selle põhjal uue otsuse: "Me lõpetame toote X tootmise."

Selle protsessi käigus muutub ebakindel informatsioon kindlaks struktuuriks (otsustuseelduseks) järgmiste otsuste jaoks.

Protsessi varjuküljed ja riskid

Kuigi ebakindluse absorbeerimine on hädavajalik keerukuse vähendamiseks, loob see organisatsioonis spetsiifilisi ohte:

Sõltuvus infotöötlejatest: Organisatsiooni tippjuhtkond on täielikus sõltuvuses neist, kes teevad esmaseid filtreid. Otsustuspädevus liigub de facto neile, kes informatsiooni esimesena töötlevad, sest nemad otsustavad, milline ebakindlus kõrvale heidetakse.
Vigade kuhjumine: Kui algtasemel tehakse vale järeldus, siis järgmised tasandid ei suuda seda tuvastada, sest nad ei näe algandmeid. Nad ehitavad uued otsused vale "fakti" peale.
Vastutuse delegatsioon: Kuna otsused tuginevad eelnevate tasandite absorbeeritud infole, saab ebaõnnestumise korral alati süüdistada "valesid andmeid", mitte otsustajat ennast.

Luhmanni järgi on organisatsioon nagu püramiid, mis imeb alt sisse puhast ebakindlust ja kaost ning surub seda läbi otsuste ahela ülespoole, muutes selle samm-sammult üha selgemateks, lihtsamateks ja kindlamateks käskudeks. See on ainus viis, kuidas ebatõenäoline ja riskantne kommunikatsioon saab organisatsioonis jätkuda.

Organisatsiooniline muutus kui evolutsiooniline protsess

Niklas Luhmanni hilises süsteemiteoorias ei tähenda organisatsiooniline muutus juhtkonna plaanipärast ja lineaarset "disainimist", vaid see on evolutsiooniline protsess. Kuna organisatsioon on operatsiooniliselt suletud otsustussüsteem, ei saa väliskeskkond seda otse muuta. Muutus saab toimuda ainult organisatsiooni sisese evolutsiooni kaudu, mis kohandab otsustuseelduseid vastusena keskkonna ärritustele.

Luhmann kohandas bioloogilise evolutsiooniteooria kolm põhimõttelist mehhanismi – variatsioon, selektsioon ja stabiliseerimine – puhtalt organisatsiooni otsustusahelale.

1. Variatsioon: Hälbed rutiinist

Variatsioon tähistab organisatsiooni igapäevases tegevuses tekkivaid ootamatuid hälbeid, vigu või uusi ideid.

Otsustustasandil: Variatsioon toimub siis, kui keegi teeb otsuse, mis ei järgi täpselt olemasolevaid otsustuseelduseid (programme või reegleid).
Tekkepõhjus: Variatsioone tekitavad tavaliselt väliskeskkonna ootamatud ärritused (nt kriis turul) või organisatsiooni informaalne struktuur (töötajate omavaheline loominguline reeglite eiramine probleemi lahendamiseks).
Näide: Klienditeenindaja otsustab kriisiolukorras rikkuda ranget juhendit (konditsionaalset programmi) ja lahendab kliendi mure unikaalsel, seni testimata viisil.

2. Selektsioon: Valik uute ja vanade eelduste vahel

Variatsioon ise ei muuda veel organisatsiooni. Selleks on vaja selektsiooni ehk otsust selle kohta, kas uus käitumisviis lükatakse tagasi (karistatakse/unustatakse) või võetakse omaks.

Otsustustasandil: Selektsiooni ei tee mitte indiviid, vaid organisatsiooni struktuur läbi järgmiste otsuste. Süsteem küsib: Kas see uus viis otsustada on organisatsiooni autopoeesile kasulik või ohtlik?
Positiivne selektsioon: Juhtkond või kolleegid märkavad uut lahendust ja teevad otsuse seda toetada, sest see vähendas süsteemi ebakindlust paremini kui vana reegel.
Näide: Juhataja kuuleb klienditeenindaja loovast lahendusest ja kiidab selle heaks, mitte ei tee märkust reegli rikkumise eest.

3. Stabiliseerimine: Uue otsustuseelduse loomine

Stabiliseerimine on evolutsiooni viimane etapp, kus edukalt selekteeritud variatsioon kirjutatakse sisse organisatsiooni ametlikku struktuuri.

Otsustustasandil: Uuest, juhuslikust otsusest saab uus otsustuseeldus kõigi tulevaste otsuste jaoks. See institutsionaliseeritakse.
Tulemus: Süsteemi struktuur on muutunud. Endine rutiin asendub uuega, mis tähendab, et tulevikus eeldab organisatsioon kõigilt liikmetelt just selle uue mudeli järgimist.
Näide: Klienditeenindaja loovast lahendusest kirjutatakse ametlik uus sisekord ja koolitusprogramm kõigile töötajatele.

Evolutsiooni dünaamika: Planeerimise illusioon

Luhmanni evolutsioonilise käsitluse kõige olulisem järeldus on see, et organisatsioonilist muutust on võimatu lõpuni planeerida.

Juhtkonna suured strateegia ja restruktureerimise plaanid on Luhmanni silmis vaid organisatsioonisisesed tekstid ja katsed luua variatsioone. See, kas plaanitav muutus tegelikult reaalsuseks saab, sõltub sellest, kuidas organisatsiooni igapäevane otsustusahel selle omaks võtab (selektsioon) ja kas see suudab reaalses töös ebakindlust absorbeerida (stabiliseerimine). Muutus on alati süsteemi ja keskkonna vahelise dünaamilise suhte, mitte ühepoolse tahte tulemus.

Luhmanni organisatsiooniteooria vastuvõtt, rakendamine ja edasine areng

Luhmanni sotsiaalteooria üldiselt ja eelkõige organisatsiooniteooria on aastate jooksul pälvinud teadlaste seas suurt tähelepanu. Kuigi algselt pärines see huvi peamiselt saksakeelsete riikide teadlastelt, võtavad tema ideid nüüd üha enam üle ja arendavad neid edasi ka teiste maailma piirkondade organisatsiooniteadlased. Järgnevalt kommenteeritakse lühidalt Luhmanni töö rahvusvahelist vastuvõttu, enne kui tutvustame peamisi arutelusid ja kriitikat ning tema teooria järgnevat rakendamist ja edasiarendamist teiste organisatsiooniteadlaste poolt.

Luhmanni tööde rahvusvaheline vastuvõtt

Niklas Luhmanni sotsioloogilist süsteemiteooriat iseloomustab ulatuslik ja interdistsiplinaarne rahvusvaheline retseptsioon. Tema tööd on enim mõjutanud Euroopa, Skandinaavia, Jaapani ja Ladina-Ameerika sotsiaalteadusi.

Allpool on toodud ülevaade Luhmanni retseptsioonist erinevates piirkondades ja valdkondades:

Skandinaavia ja Ida-Euroopa: Põhjamaades ja Ida-Euroopas (sh Venemaal) on Luhmanni kommunikatsiooniteooria ja institutsiooniline analüüs leidnud laialdast rakendust. Tema ideid kasutatakse sotsioloogias, õigusteaduses ja avaliku halduse uuringutes.
Ladina-Ameerika: Tema tööd on eriti mõjukad Brasiilias, Mehhikos ja Tšiilis, kus tema teooriaid ühiskonna keerukusest ja maailmaühiskonnast rakendatakse tihedalt poliitilises ja õiguslikus analüüsis.
Jaapan: Luhmanni süsteemiteooria on pälvinud Ida-Aasias märkimisväärset tähelepanu, eriti õigussotsioloogia ja kommunikatsiooniuuringute vallas.
Ingliskeelne maailm: Ameerika Ühendriikides ja teistes ingliskeelsetes riikides on tema retseptsioon olnud piiratum. Põhjus peitub osaliselt tema teooria tohutus abstraktsioonis ja epistemoloogilises vaidluses Jürgen Habermasiga. Kuid rahvusvahelistes suhetes ja õigusteaduses on huvi tema tööde vastu viimastel aastakümnetel pidevalt kasvanud.

Valdkondlikult on Luhmanni mõju kõige tugevam õigussotsioloogias (tänu autopoeesi ehk süsteemi iseloome kontseptsioonile), meedia- ja kommunikatsiooniuuringutes ning organisatsiooniteoorias.

Tema teoreetilist pärandit hoitakse elus ja arendatakse edasi rahvusvahelistel konverentsidel, nagu näiteks Luhmann Conference, kus käsitletakse süsteemiteooria rakendamist tänapäeva globaalprobleemide ja sotsiaalsete nähtuste analüüsimisel.

Kontseptuaalsed vaidlused ja kriitika Luhmanni lähenemise suhtes

Niklas Luhmanni radikaalne ja abstraktne süsteemiteooria on sotsiaalteadustes tekitanud aastakümneid kestnud teravaid vaidlusi. Kuna tema teooria ehitas sotsioloogilise vundamendi täielikult ümber, sai see kriitikat nii traditsioonilistelt humanistidelt kui ka marksistidelt ja kriitilistelt teoreetikutelt. Suurimad mõistelised vaidlused ja kriitikapunktid Luhmanni lähenemise suhtes jagunevad nelja peamisesse rühma:

1. Inimese "väljaviskamine" ühiskonnast (Anti-humanism)

See on Luhmanni kõige enam rünnatud seisukoht. Väide, et ühiskond ja organisatsioonid koosnevad puhtalt kommunikatsioonist ning indiviidid (psüühilised süsteemid) on vaid süsteemi väliskeskkond, tekitas humanitaarteadlastes tugeva vastureaktsiooni.

· Kriitika: Kriitikud (nt prantsuse sotsioloog Alain Touraine) väitsid, et Luhmann dehumaniseerib sotsioloogia. Kui inimesed on vaid keskkond, siis kaob teooriast indiviidi vaba tahe, subjektiivsus, emotsioonid ja moraalne vastutus. Teooriat süüdistati tehnokraatlikkuses, kus inimesest saab pelgalt süsteemi käivitav "bioloogiline sisend".

2. Habermasi–Luhmanni debatt: Emantsipatsioon vs. konservatiivsus

1970 aastatel alguse saanud avalik debatt filosoof Jürgen Habermasiga on 20. sajandi sotsiaalfilosoofia üks kuulsamaid intellektuaalseid kokkupõrkeid.

Habermasi positsioon: Habermas uskus, et kommunikatsiooni eesmärk on saavutada ratsionaalne kokkulepe, konsensus ja vabanemine (emantsipatsioon) võimu surve alt.
Luhmanni positsioon: Luhmann väitis vastu, et konsensus on võimatu ja süsteemid vajavad toimimiseks hoopis lahknemist, koode ja ebakindluse absorbeerimist.
Kriitika tulemus: Habermas ja Frankfurdi koolkond süüdistasid Luhmanni "teaduslikus küünilisuses" ja konservatiivsuses. Kuna Luhmanni teooria kirjeldab süsteemide enesetaastootmist (autopoeesi), siis kriitikute sõnul puudub selles ruum ühiskonnakriitikale, sotsiaalsele õiglusele või revolutsioonilistele muutustele. Luhmann justkui õigustas olemasolevat bürokraatlikku staatust.

3. Empiirilise rakendatavuse puudumine (liigne abstraktsus)

Paljud empiirilised sotsioloogid ja juhtimisteadlased on kritiseerinud Luhmanni mõistestikku selle liigse teoreetilise hermeetilisuse tõttu.

· Kriitika: Luhmanni mõisted (nagu autopoees, strukturaalne sidusus või teise järgu vaatlus) on viidud nii kõrgele abstraktsuse tasemele, et neid on reaalses maailmas (näiteks konkreetse ettevõtte siseauditis või sotsioloogilises küsitluses) äärmiselt raske empiiriliselt mõõta või testida. Teooriat on nimetatud "iseennast viitavaks intellektuaalseks mänguks", mis seletab maailma hästi paberil, kuid pakub vähe praktilisi tööriistu reaalsete organisatsioonikriiside lahendamiseks.

4. Muutuste ja konfliktide alahindamine

Kuna autopoeesi ja stabiilsete otsustuseelduste mõisted rõhutavad süsteemi sisemist järjepidevust ja enesesäilitamist, on Luhmannile ette heidetud suutmatust seletada radikaalseid murranguid.

· Kriitika: Marksistlikud ja konfliktiteoreetilised suunad väidavad, et Luhmann alahindab võimuvõitlust, klassikonflikte ja ebavõrdsust. Sotsiaalsed süsteemid ei arene alati rahuliku evolutsiooni ja "ärrituste" kaudu; sageli suruvad võimsamad grupid oma tahte teistele peale läbi otsese vägivalla või ressursside monopoli, mida puhtalt kommunikatsiooniteooria kaudu on raske tabada.

Luhmann võttis seda kriitikat sageli vastu rahuliku irooniaga, märkides, et kriitika ise on parim tõestus tema teooriale: see on lihtsalt järjekordne kommunikatsioon, mis hoiab teadussüsteemi autopoeesi käigus. Tema pooldajad rõhutavad, et Luhmann ei tahtnud inimest "kaotada", vaid soovis näidata, et kaasaegne maailm on muutunud nii keeruliseks, et seda ei saa enam seletada ühegi üksiku indiviidi heade kavatsuste kaudu.

Luhmanni lähenemise vastuvõtt, rakendamine ja edasiarendamine organisatsiooniuuringutes

Niklas Luhmanni süsteemiteoreetilise organisatsioonikäsitluse retseptsioon (vastuvõtt), praktiline rakendamine ja edasiarendamine on läbinud pika tee esialgsest võõristusest kuni positsioonini, kus seda peetakse üheks kõige võimsamaks tööriistaks kaasaegse institutsionaalse keerukuse mõistmisel.

Luhmanni ideede pärand ja elujõulisus organisatsiooniuuringutes avaldub neljas peamises suunas:

1. Vastuvõtt: Saksa-kesksusest globaalseks dialoogiks

Luhmanni vastuvõtt oli pikka aega geograafiliselt ja keeleliselt piiratud, kuid on viimastel kümnenditel plahvatuslikult laienenud.

Esmane faas (1970–1990): Luhmanni teooriat võeti omaks peamiselt saksa keeleruumis (Saksamaa, Austria, Šveits, osalt ka Skandinaavia). Ingliskeelne maailm tõrjus teda pikalt liigse abstraktsuse ja "anti-humanistliku" (inimest välistava) keelekasutuse tõttu.

Globaalne läbimurre (2000. aastad): Tema võtmeteoste inglise keelde tõlkimisega (nt "Organization and Decision", mis ilmus saksa keeles 2000 ja inglise keeles hiljem) avastasid rahvusvahelised juhtimisteadlased Luhmanni väärtuse. Teda hakati nägema kui küberneetilist alternatiivi ameerikalikule pragmaatilisele juhtimisteadusele.

2. Rakendamine: Praktilised uurimisvaldkonnad

Kuigi Luhmanni peeti "kabinetiteoreetikuks", on tema mõisteid edukalt rakendatud empiirilistes organisatsiooniuuringutes:

· Kriisi- ja riskijuhtimine: Uuritakse, kuidas organisatsioonid ebaõnnestuvad, kui nende ebakindluse absorbeerimise mehhanismid on vigased. Luhmanni mudeli abil analüüsitakse, kuidas madalama taseme "filtreeritud faktid" võivad viia tippjuhtkonna katastroofiliste otsusteni (nt finantskriisid või tööstusõnnetused).

· Vastutuse ja läbipaistvuse uurimine: Luhmann näitas, et otsustega kaasneb alati risk ja süüdistamise oht. Tänapäeva uuringud näitavad, kuidas organisatsioonid kasutavad ebamääraseid otsustuseelduseid ja raporteid, et muuta tegelikud otsustajad "nähtamatuks" ja hajutada moraalset vastutust.

· Muutuste juhtimine (Change Management): Tema evolutsioonilist mudelit (variatsioon-selektsioon-stabiliseerimine) kasutatakse tõestamaks, miks ülalt-alla sunnitud reformid sageli ebaõnnestuvad ning kuidas organisatsiooni informaalses struktuuris sündinud hälbed rutiinist loovad tegeliku valmisoleku muutusteks.

3. Teoreetilised edasiarendused

Kaasaegsed sotsioloogid ja juhtimisteadlased on Luhmanni teooriat edasi arendanud, et kohandada seda 21. sajandi reaalsusega:

Kommunikatiivne organisatsiooni konstitutsioon: See on rahvusvahelises juhtimisteaduses väga mõjukas suund, mis toetub otseselt Luhmanni ideele, et organisatsioonid koosnevad vaid kommunikatsioonist. Teadlased (nt David Seidl, François Cooren) arendavad edasi mudelit sellest, kuidas tekstid ja vestlused reaalajas organisatsioonilist reaalsust loovad ja säilitavad.

Võrgustike ja piirideta organisatsioonide analüüs: Traditsiooniline Luhmann lähtus selgepiirilistest organisatsioonidest (liikmelisuse alusel). Tänapäeval arendatakse tema teooriat edasi, et mõista platvormimajandust (nt Uber, Airbnb) ja avatud lähtekoodiga kogukondi, kus ametlikku liikmelisust pole, kuid autopoeetiline otsustusahel ja eeldused toimivad digitaalselt.

4. Luhmann ja Tehisintellekt (AI) organisatsioonides

Kõige kaasaegsem Luhmanni edasiarendus puudutab digipööret. Kuna Luhmann jättis inimese teadvuse organisatsioonist välja ja taandas süsteemi puhtalt info- ja otsustustöötluseks, sobitub tema teooria ideaalselt AI-ajastuga.

Mitte-inimlikud otsustajad: Tänapäeval arendatakse Luhmanni eelduste süsteemi edasi suunas, kus algoritmid ja tehisintellekt ei ole pelgalt tööriistad, vaid osalevad otseselt organisatsiooni autopoeesis – nad teevad otsuseid ja loovad uusi otsustuseeldusi, millega inimesed peavad seostuma.

Kokkuvõte

Niklas Luhmann lõi sotsioloogia ajaloo ühe radikaalsema ja mõjukama organisatsiooniteooria, mis lükkas ümber klassikalised juhtimisõpikute dogmad. Tema lähenemist iseloomustab üleminek humanistlikult vaatelt küberneetilisele ja süsteemiteoreetilisele mudelile.

Luhmanni panuse organisatsiooniteooriasse võib kokku võtta viie põhipunkti kaudu:

· Otsustuskommunikatsiooni võrgustik: Organisatsioon on autopoeetiline süsteem, mis koosneb ainult otsustest ja toodab otsuste kaudu uusi otsuseid. Inimesed oma keha ja teadvusega ei kuulu süsteemi sisse, vaid moodustavad selle väliskeskkonna.

· Keerukuse vähendamine ja stabiilsus: Maailm pakub lõputult võimalusi ja kaost. Organisatsiooni peamine funktsioon on filtreerida seda keerukust, luues liikmelisuse tingimused ja piirates indiviidi käitumisvabadust tema ametialase rolliga.

· Otsustuseeldused kui struktuur: Kuna otsused on hetkelised sündmused, mis kaovad kohe pärast kommunikeerimist, vajab süsteem struktuurset mälu. Selleks on minevikus tehtud ja reegliteks külmutatud otsused, mis jagunevad programmideks (eesmärgid/juhendid), sidekanaliteks (hierarhia) ja personalivalikuteks.

· Ebakindluse absorbeerimine: Organisatsioon on ebakindluse töötlemise masin. Madalamate tasandite toores, mitmeti mõistetav info filtreeritakse ja edastatakse ülemistele tasanditele juba "puhta faktina". Selle käigus kustutatakse esialgsed kahtlused ja alternatiivid.

· Evolutsiooniline muutus: Organisatsioonilist muutust on võimatu ülalt-alla täielikult planeerida. Muutus toimub evolutsiooniliselt läbi igapäevaste rutiinihälvete (variatsioon), nende kasulikkuse hindamise süsteemi poolt (selektsioon) ja uute otsustuseelduste ametliku kinnitamise (stabiliseerimine).

Otsing sellest blogist

Ain Tomson veebipäevik

Niklas Luhmann kui organisatsiooniteoreetik