Teaduspõhise poliitikakujundamise võimekuse arendamine Eestis: lõpparuanne

https://etag.ee/wp-content/uploads/2024/12/2024.11.30-TSI-EE-Final-report.pdf

1. Kokkuvõte

Käesolev aruanne annab põhjaliku ülevaate Eesti teaduspõhise poliitikakujundamise süsteemi hetkeseisust, tuvastatud vajadustest ja puudujääkidest ning pakub välja strateegilise teekaardi selle võimekuse oluliseks parandamiseks. Aruanne on koostatud osana Euroopa Komisjoni Tehnilise Toe Instrumendi (TSI) rahastatud mitmeriigilise projekti „Võimekuse arendamine teaduspõhiseks poliitikakujundamiseks valitsemises ja avalikus halduses pandeemiajärgses Euroopas“ (projekt 22EL07) raames.¹ See on Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse (JRC) toimetatud väline uuringuaruanne, mille eesmärk on pakkuda tõenduspõhist teaduslikku tuge Euroopa poliitikakujundamise protsessile.¹

Eesti riigiaruande põhiliseks järelduseks on, et kuigi teaduspõhise poliitikakujundamise peamised institutsioonid, struktuurid ja süsteemid on formaalselt olemas, on nende praktiline rakendamine ja suutlikkus poliitilisi otsuseid järjepidevalt mõjutada sageli piiratud.¹ See viitab sügavamale probleemile, kus formaalselt loodud teaduspõhise poliitika infrastruktuur ei ole veel täielikult integreeritud igapäevastesse valitsemistavadesse. Teisisõnu, kuigi riik on investeerinud teaduspõhise poliitika "riistvarasse" (institutsioonid ja rollid, nagu teadusnõunikud), on "tarkvara" – standardiseeritud protsessid, selged mandaadid, kultuuriline aktsepteerimine ja sujuv integreerimine olemasolevatesse otsustusprotsessidesse – veel arengujärgus. See tähendab, et teaduspõhine poliitika sõltub sageli pigem üksikutest eestvedajatest või ad hoc pingutustest, mitte aga süsteemsest ja prognoositavast praktikast. Isegi ambitsioonikad digitaalsed tööriistad poliitika kaasloomeks ja otsuste toetamiseks on jäänud prototüüpimise faasi, mis kinnitab, et visioon ja struktuurne ambitsioon on olemas, kuid laialdane praktiline integreerimine ja mõju on jäänud maha.³

Aruanne tuvastab viis peamist probleemvaldkonda, mis takistavad tõendite tõhusat kaasamist poliitikakujundamisse:

1. vajadus suurendada teadusnõunike mõju ja legitiimsust;

2. teadusringkondadele suunatud poliitikanõustamisse kaasamise stiimulite ja struktuuride puudumine;

3. strateegilise tulevikuvaate (SF) praktikate alaesindatus valitsuses;

4. innovatiivse poliitikakujundamise eiramine standardsete lähenemisviiside kasuks;

5. puudujäägid teadmiste vajaduste mõistmisel ja tugiteenustele juurdepääsul ministeeriumides.¹

Nende puudujääkide kõrvaldamiseks pakub aruanne välja strateegilise teekaardi, mis sisaldab 20 konkreetset poliitikasoovitust. Need on rühmitatud nelja prioriteetsesse valdkonda:

1. kogu valitsuse teaduspõhise poliitikakujundamise tugevdamine;

2. teadusnõunike rolli ja staatuse tugevdamine poliitikakujundamises;

3. ministeeriumide võimekuse suurendamine tõenduspõhise nõuande omaksvõtmiseks;

4. teadusringkondade võimekuse ja stiimulite suurendamine poliitikaga seotud teadusuuringute pakkumiseks.¹

Nende soovituste strateegiline rühmitamine näitab, et teaduspõhine poliitika toimib omavahel seotud ökosüsteemina. Parandused ühes valdkonnas on lahutamatult seotud ja sageli eelduseks edusammudele teistes. Näiteks on teadusnõunike staatuse tugevdamisel (prioriteet 2) piiratud mõju, kui ministeeriumidel puudub võimekus nende nõuandeid omaks võtta või nende järgi tegutseda (prioriteet 3). Samamoodi, kui ministeeriumides tekib tugev nõudlus tõendite järele, kuid teadusringkondadel puuduvad stiimulid või võimekus neid tõhusalt pakkuda (prioriteet 4), siis nõudlust ei suudeta rahuldada. Kogu valitsust hõlmav lähenemine (prioriteet 1) on raamistik, mis tagab, et need üksikud parandused on koordineeritud, vastastikku tugevdavad ja aitavad kaasa süsteemsele muutusele, mitte ainult isoleeritud edusammudele. See tähendab, et osaline lähenemine, kus rakendatakse vaid teatud soovitusi, annab tõenäoliselt alati ebaoptimaalseid või jätkusuutmatuid tulemusi.

Üldine visioon teaduspõhise poliitika kohta Eestis rõhutab riigivalitsemise kasvavat keerukust ja teaduspõhise otsustusprotsessi hädavajalikkust pandeemiajärgses Euroopas, mis on kooskõlas laiemate Euroopa kohustuste ja algatustega, nagu parema õigusloome tegevuskava.¹ See aruanne on seega kriitilise tähtsusega samm Eesti valitsemise kohandamiseks tuleviku väljakutsetega ja selle positsioneerimiseks eeskujuna Euroopa Liidus.

2. Sissejuhatus: Teaduspõhise Poliitikakujundamise Vajadus Eestis

Projekti kontekstualiseerimine ELi raamistikus

Käesolev aruanne on osa laiemast algatusest „Võimekuse arendamine teaduspõhiseks poliitikakujundamiseks valitsemises ja avalikus halduses pandeemiajärgses Euroopas“ (projekt 22EL07), mis on Euroopa Komisjoni Tehnilise Toe Instrumendi (TSI) poolt rahastatav mitmeriigiline projekt.¹ TSI on Euroopa Liidu programm, mis pakub liikmesriikidele kohandatud tehnilist ekspertiisi reformide kavandamiseks ja rakendamiseks riiklikul tasandil, pöörates erilist tähelepanu rohe- ja digiüleminekutele. Programm toetab ka taaste- ja vastupidavuskavade ettevalmistamist ja elluviimist.⁴

Aruande koostamisel on tehtud tihedat koostööd, mis rõhutab selle teaduslikku rangust ja mitme sidusrühma vaatenurka. See on Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse (JRC), OECD ja Eesti ekspertide koostöös valminud raport teadmuspõhisest riigivalitsemisest.² Selline koostöö annab aruandele rahvusvahelise asjakohasuse ja usaldusväärsuse, tagades, et soovitused on kooskõlas parimate rahvusvaheliste tavadega.

Eesti on näidanud märkimisväärset pühendumust struktuurireformidele, olles saanud TSI-lt või selle eelkäijalt, struktuurireformide toetusprogrammist (SRSP), alates 2017. aastast toetust 33 projektile. Ainuüksi 2022. aasta TSI raames on valitud 8 uut projekti, mis hõlmavad mitmesuguseid poliitikavaldkondi, nagu elurikkus, energiatõhusus, e-tervis, maksude haldamise reform ja avaliku halduse digitaliseerimine.⁴ See näitab Eesti pikaajalist ja strateegilist lähenemist reformidele, mis on kooskõlas ELi prioriteetidega.

Euroopa Liidu ulatuslik ja mitmetahuline osalus – TSI rahastamise, JRC/OECD ekspertide koostöö ja mitmeriigilise projekti struktuuri kaudu – positsioneerib Euroopa Komisjoni strateegilise arhitektina ja teadmiste vahendajana riiklike valitsemisreformide jaoks kõigis oma liikmesriikides. See ulatub kaugemale pelgast rahalisest abist, viidates sügavamale pühendumusele tõhusa valitsemise ja teaduspõhise poliitika ühise standardi edendamisele kogu Liidus. TSI pakub "kohandatud tehnilist ekspertiisi" ⁴, mitte ainult rahalist abi. JRC kui ELi "teaduse ja teadmiste teenus" ¹ teeb aktiivselt koostööd riiklike ja rahvusvaheliste ekspertidega.² Teaduspõhise poliitika projekti mitmeriigiline iseloom, mis hõlmab seitset liikmesriiki ², on otseselt suunatud "liikmesriikide ühiste probleemide lahendamisele" ⁴, mis viitab teadlikule strateegiale teadmiste jagamiseks ja võrdlusuuringuteks. See näitab ELi proaktiivset rolli valitsemisvõimekuse ühtlustamisel ja tõstmisel kogu blokis, mida toetavad laiemad poliitikaraamistikud, nagu parema õigusloome tegevuskava.¹ See raamistik hõlbustab riikidevahelist õppimist ja edukate teaduspõhise poliitika-strateegia kohandamist kogu ELis. Eesti teekaart, kuigi kohandatud riiklikule kontekstile, peegeldab tõenäoliselt ühiseid väljakutseid ja pakub edasiantavaid õppetunde, parandades seeläbi ELi-üleste poliitikate tõhusust ja edendades suuremat usaldust demokraatlike institutsioonide vastu, nagu on rõhutatud ²-s mainitud refleksioonidokumendis.

Teaduspõhise poliitika tähtsus kaasaegses valitsemises

Riigivalitsemise kasvav keerukus ja kiiresti arenev pandeemiajärgne Euroopa maastik nõuavad tungivalt teaduspõhiseid otsuseid.¹ Poliitikakujundamine ei saa enam tugineda üksnes intuitsioonile või poliitilisele mugavusele; see peab olema süstemaatiliselt informeeritud parimatest olemasolevatest tõenditest. Eesti teaduspõhise poliitika jõupingutused on tihedalt seotud laiemate Euroopa kohustuste ja algatustega, nagu ELi parema õigusloome tegevuskava ja COMPET nõukogu järeldused.¹ See asetab Eesti riiklikud püüdlused laiemasse, strateegilisse ELi poliitikaraamistikku, rõhutades nende vastastikust täiendavust. Aruande peamine eesmärk on pakkuda tõenduspõhist teaduslikku tuge Euroopa poliitikakujundamise protsessile, mis näitab selle kahekordset panust nii riikliku valitsemise parandamisse kui ka laiemasse ELi poliitika tegevuskavasse.¹

Metodoloogiline läbipaistvus

Käesolev aruanne tugineb tugevale metodoloogilisele lähenemisele, mis tagab järelduste usaldusväärsuse ja empiirilise aluse. Andmed koguti 2023. aasta suvel küsitluste, intervjuude ja fookusgruppide kaudu, kaasates ligikaudu 100 inimest Eesti avalikust sektorist.¹ See ulatuslik andmete kogumine annab sügava ülevaate teaduspõhise poliitika praktikate nüanssidest Eestis. Aruandes on teaduspõhise poliitika kontekstis selgelt defineeritud ka "pakkumise pool" (teadlased, teadusasutused, andmeallikad) ja "nõudluse pool" (poliitikakujundajad, ministeeriumid, valitsusasutused), mis aitab analüüsi struktureerida ja mõista tõendite voogu ja takistusi.¹

3. Teaduspõhise poliitikakujundamise praegune olukord Eestis: diagnostiline analüüs

Käesolev jaotis esitab diagnostilise aruande (lähteandmete dokumendi 4. peatükk) peamised järeldused, mis peegeldavad teaduspõhise poliitika hetkeseisu Eestis 2023. aasta suvel kogutud empiiriliste andmete põhjal. See toob esile, et kuigi peamised teaduspõhise poliitika institutsioonid, struktuurid ja süsteemid on formaalselt olemas, on nende praktiline rakendamine ja suutlikkus poliitilisi otsuseid järjepidevalt mõjutada sageli piiratud.¹ See viitab olulisele lõhele formaalse raamistiku ja tegeliku mõju vahel.

Nõudluse poole detailne analüüs (valitsuse võimekus tõendeid omaks võtta)

Valitsuse võimekus tõendeid omaks võtta on teaduspõhise poliitika toimimiseks kriitilise tähtsusega. Aruanne kaardistab ja kirjeldab peamiste valitsusasutuste, sealhulgas Riigikogu, Riigikantselei, erinevate ministeeriumide, Statistikaameti, Teadus- ja Arendusnõukogu, Eesti Teadusagentuuri ja kohalike omavalitsuste rolli teaduspõhise poliitika protsessis.¹

Avaliku sektori organisatsioonikultuur ja hoiakud teaduspõhiste tõendite kasutamise ja integreerimise suhtes poliitika kujundamisel on samuti olulised. Kuigi teaduspõhise lähenemise väärtust tunnistatakse, on selle süstemaatiline rakendamine veel väljakutse. Olemasolevad poliitikaraamistikud, nagu mõjuhinnangud ja "Eesti 2035" strateegia, toetavad teaduspõhist poliitikat.¹ Kuid kriitilise tähtsusega on riigihangete seadusest tulenevad konkreetsed takistused, mis võivad pärssida välisuuringute õigeaegset ja tõhusat tellimist.¹ See näiliselt bürokraatlik detail omab sügavat mõju valitsuse võimekusele kiiresti hankida ja integreerida õigeaegseid tõendeid. Kui välisuuringute tellimise protsess on riigihankereeglite tõttu kohmakas, aeglane või paindumatu, on valitsusasutused tegelikult takistatud teadusringkondadega kiiresti suhtlemast, kui poliitiliste otsuste jaoks on vaja konkreetseid tõendeid. See sunnib tuginema potentsiaalselt ebapiisavatele sisemistele võimekustele või, mis veelgi kriitilisem, viib poliitiliste otsuste tegemiseni ilma vajalike tõenditeta. See aitab otseselt kaasa täheldatud "piiratud võimekusele poliitilisi otsuseid mõjutada" ¹, kuna tõendeid ei saa hankida kiiretempolise poliitikatsükli raames. Lisaks vähendab see teadusringkondade motivatsiooni aktiivselt poliitilistesse aruteludesse panustada, kuna protsess muutub ebaatraktiivseks või ebatõhusaks. Hangete regulatsioonide lahendamine ei ole seega pelgalt administratiivne kohendamine; see on strateegiline imperatiiv teaduspõhise poliitika parandamiseks. See viitab kriitilisele vajadusele arendada paindlikke ja spetsialiseeritud hanke mudeleid, mis on kohandatud teadusuuringute ja ekspertkonsultatsioonide jaoks, potentsiaalselt raamlepingute või poliitikaga seotud uuringute jaoks mõeldud mehhanismide kaudu, et tõhusalt ületada pakkumise ja nõudluse vahelist lõhet ning tagada tõendite hankimine siis, kui need on kõige mõjusamad.

Olemasolevad koostöömehhanismid, nagu teadusnõunike võrgustik, Teadus- ja Arendusnõukogu ning Innovatsioonimeeskond, on samuti olulised.¹ Teadusnõunike kaasamine ministeeriumidesse ja Riigikantseleisse on olnud edukas, kuid samal ajal on oluliseks nõrkuseks nende rollide standardiseerimise puudumine ja "teadusnõuannete" üldise raamistiku puudumine.¹ See viitab, et kuigi teaduspõhise poliitika riistvara on paigas, on selle tarkvara – standardiseeritud protsessid, selged mandaadid, kultuuriline aktsepteerimine ja sujuv integreerimine olemasolevatesse otsustusprotsessidesse – veel arengujärgus. See tähendab, et teaduspõhine poliitika sõltub sageli pigem üksikutest eestvedajatest või ad hoc pingutustest, mitte aga süsteemsest ja prognoositavast praktikast.

Lisaks on oluline hinnata praeguse tööjõu võimekust, olemasolevaid koolitusalgatusi ja valitsusametnike poolt poliitikakujundamiseks vajalike tõendite ja teadmiste spetsiifilisi tüüpe.¹

Pakkumise poole detailne analüüs (teadusringkondade võimekus tõendeid pakkuda)

Tõendite pakkumise poolel on oluline üle vaadata erinevate organisatsioonide, nii valitsusesiseselt kui ka väliselt, võimekus, sealhulgas ülikoolid, avaliku sektori teadusasutused, eraettevõtted ja valitsusvälised organisatsioonid, potentsiaalselt viidates Euroopa innovatsiooni tulemustabelile.¹

Teadusringkondade kultuur ja hoiakud poliitikaga suhtlemise osas, sealhulgas stiimulid ja tunnustus poliitikaga seotud teadusuuringute eest, on samuti olulised tegurid. Olemasolevad koordineerimismehhanismid, mis hõlbustavad teadmiste edastamist pakkumise poolelt, nagu rektorite konverents ja sektoritevahelise mobiilsuse programm, on olemas, kuid nende tõhusus vajab hindamist.¹ Hinnatakse ka tõendite pakkujate individuaalset võimekust ja olemasolevaid stiimuleid (või nende puudumist) õigeaegsete ja poliitikaga seotud uuringute pakkumiseks.¹

Liides: kus nõudlus ja pakkumine kohtuvad

Oluline on uurida väljakujunenud protsesse ja poliitikaid, mis on loodud pakkumise ja nõudluse vahelise lõhe ületamiseks. Nende hulka kuuluvad formaalsed teadusnõustamise mehhanismid (nt ministeeriumide teadusnõunike võrgustik, Eesti Teaduste Akadeemia, Eesti Noorte Teaduste Akadeemia), strateegilise tulevikuvaate praktika ning andmetele juurdepääsu ja nende kasutamise mehhanismid valitsuses (nt Statistikaamet, andmelaod).¹

Teaduspoliitika raamistikud ja rahastamiskavad

Laiemad riiklikud ja Euroopa teaduspoliitika raamistikud ning rahastamiskavad mõjutavad tõendite pakkumist, sealhulgas Horisont Euroopa ja riiklik RITA programm.¹ Nende programmide tõhusus ja suutlikkus toetada poliitikaga seotud teadusuuringuid on teaduspõhise poliitika jaoks kriitilise tähtsusega.

Lõppdiagnoos

Eesti teaduspõhise poliitika raamistiku tugevuste ja nõrkuste kokkuvõte on esitatud alljärgnevas tabelis. See annab selge ülevaate praegusest olukorrast, mis on aluseks järgnevatele vajaduste ja puudujääkide hindamisele.

Tabel 1: Eesti teaduspõhise poliitika raamistiku tugevuste ja nõrkuste kokkuvõte

Kategooria	Tuvastatud tugevus	Tuvastatud nõrkus
Nõudluse pool (valitsus)	teaduspõhise poliitika institutsioonide, struktuuride ja süsteemide olemasolu.	Piiratud mõju poliitilistele otsustele.
	Teadusnõunike edukas kaasamine ministeeriumidesse ja Riigikantseleisse.	Teadusnõunike rollide standardiseerimise puudumine.
	Olemasolevad poliitikaraamistikud (mõjuhinnangud, "Eesti 2035").	Range riigihangete regulatsioon, mis takistab teadusuuringuid.
	Koostöömehhanismid (Teadusnõunike võrgustik, T&A Nõukogu, Innovatsioonimeeskond).	Ebaühtlane teadmiste tase teadusnõuannete kasutamisel.
		Puudujäägid teadmiste vajaduste mõistmisel ja tugiteenustele juurdepääsul.
Pakkumise pool (teadusringkond)	Erinevate organisatsioonide võimekus tõendeid pakkuda (ülikoolid, avalik sektor, eraettevõtted, VGO-d).	Teadusringkondadele suunatud poliitikanõustamisse kaasamise stiimulite puudumine.
	Koordineerimismehhanismid (Rektorite Konverents, Sektoritevahelise Mobiilsuse Programm).	Teaduse jaoks poliitika puudumine akadeemilistes karjäärimudelites.
Liides ja süsteemne	Formaliseeritud teadusnõustamise mehhanismid (nt ministeeriumide võrgustik).	Strateegilise tulevikuvaate praktikate alaesindatus.
	Andmetele juurdepääsu ja kasutamise mehhanismid (Statistikaamet, andmelaod).	Innovatiivse poliitikakujundamise eiramine standardsete lähenemisviiside kasuks.
		Puudub formaliseeritud poliitikate järelhindamine.
		Digitaalsete tööriistade (nt poliitika kaasloome tööriist, andmepõhine otsustustugi) arendamise viivitused. ³

Aruande järeldus, et "peamised teaduspõhise poliitika institutsioonid, struktuurid ja süsteemid on olemas, kuid nende rakendamine ja suutlikkus poliitilisi otsuseid mõjutada on mõnikord piiratud" ¹, koos "teadusnõunike rollide standardiseerimise ja üldise teadusnõuannete raamistiku puudumisega" ¹, viitab sügavamale probleemile: lahknevusele teaduspõhise poliitika infrastruktuuri formaalse loomise ja selle tõhusa toimimise vahel igapäevastes valitsemistavades. See tähendab, et teaduspõhine poliitika on sageli sõltuv pigem üksikutest eestvedajatest või ad hoc pingutustest, mitte aga süsteemsest ja prognoositavast praktikast. OGP aruandest ³ tulenev tähelepanek, et isegi ambitsioonikad digitaalsed tööriistad poliitika kaasloomeks ja otsuste toetamiseks jäid prototüüpimise faasi, kinnitab seda: visioon ja struktuurne ambitsioon on olemas, kuid praktiline, laialdane integreerimine ja mõju on jäänud maha. Seega peavad soovitused seadma prioriteediks mitte ainult uute struktuuride loomise, vaid kriitiliselt ka rollide formaliseerimise, selgete tegevusjuhiste väljatöötamise, laialdase tõendite kasutamise kultuuri edendamise ja pideva võimekuse arendamise kõigil valitsustasanditel. See nõuab strateegilist nihet puhtalt struktuurselt lähenemiselt sellisele, mis sügavalt juurdub teaduspõhise poliitika organisatsioonilistesse protsessidesse, kultuuri ja individuaalsetesse kompetentsidesse, tagades, et see on valitsemise põhiline aspekt, mitte valikuline lisand.

4. Peamised vajadused ja puudujäägid Eesti teaduspõhise poliitika ökosüsteemis

Käesolev jaotis käsitleb põhjalikult viit kriitilist probleemvaldkonda, mis on tuvastatud vajaduste ja puudujääkide hindamise aruandes (lähteandmete dokumendi 5. peatükk). Need valdkonnad rõhutavad ühiselt puudujääke nii võimekuses kui ka poliitilises tahtes tõendeid poliitikakujundamise protsessidesse tõhusalt kaasata.¹

1. Teadusnõunike ja teadusnõuannete võrgustike mõju ja legitiimsuse suurendamine

Vajadus: Luua teadusnõunikele ministeeriumides ja Riigikantseleis selged, standardiseeritud rollid, vastutusalad ja üldine raamistik. See lahendab praeguse järjepidevuse ja formaalse tunnustuse puudumise.¹

Puudujääk: Ebaühtlane teadmiste ja arusaamade tase valitsuses teadusnõuannete tõhusa kaasamise, kasutamise ja kriitilise hindamise kohta, mis viib ekspertide panuse alakasutamise või valesti rakendamiseni.1

Laiem järeldus: On vaja suurendada teadusnõuannete tajutavat legitiimsust ja autoriteeti, tagades, et seda peetakse tugeva poliitikakujundamise asendamatuks osaks, mitte valikuliseks sisendiks.

2. Lõhe ületamine: Teadusringkondadele suunatud poliitikanõustamisse kaasamise stiimulite ja struktuuride puudumine

Vajadus: Luua formaalsed struktuurid ja atraktiivsed stiimulid, mis julgustavad akadeemilisi ja teadusasutusi aktiivselt tegelema poliitikaga seotud teadusuuringute ja nõuannetega.

Puudujääk: Praegused akadeemilised karjäärimudelid ei tunnusta ega premeeri sageli poliitikasse panustamist, mis vähendab teadlaste motivatsiooni pühendada aega ja ressursse poliitikaga seotud tööle.1 See tekitab lahknevuse potentsiaalsete tõendite pakkumise ja nende järele oleva nõudluse vahel.

Laiem järeldus: Süsteemne probleem, kus "pakkumise poolt" ei motiveerita ega struktureerita piisavalt "nõudluse poole" vajaduste rahuldamiseks, mis toob kaasa kasutamata võimalusi teaduspõhise poliitika jaoks.

3. Strateegilise tulevikuvaate (SF) praktikate integreerimine valitsemisse

Vajadus: Süstemaatiliselt integreerida strateegilise tulevikuvaate metoodika valitsuse ministeeriumidesse ja asutustesse, et ennetada tulevasi väljakutseid, tuvastada esilekerkivaid suundumusi ja ennetavalt informeerida pikaajalist poliitika planeerimist.

Puudujääk: Formaliseeritud SF-praktikate märkimisväärne alaesindatus Eesti valitsuses, mis piirab selle võimekust valmistuda tulevasteks ebakindlusteks ja arendada vastupidavaid poliitikaid.1

Laiem järeldus: Poliitikakeskkond on pigem reaktiivne kui proaktiivne, mis võib viia kriisijuhtimiseni strateegilise kohanemise asemel, mis on eriti oluline "pandeemiajärgses Euroopas".1

4. Innovatiivse poliitikakujundamise edendamine ja tulemustest õppimine

Vajadus: Edendada kultuuri, mis hõlmab innovatiivseid poliitikakujundamise lähenemisviise, sealhulgas struktureeritud poliitikakatseid, ja liigub kaugemale ainuüksi standardsetest, inkrementaalsetest lähenemisviisidest.

Puudujääk: Valitsev innovatiivse poliitikakujundamise eiramine väljakujunenud, sageli vähem tõhusamate standardsete lähenemisviiside kasuks.1 Kriitilise tähtsusega on "puuduv formaliseeritud poliitikate järelhindamine" 1, mis on oluline puudujääk, takistades poliitika tulemustest õppimist ja parenduste tegemist. OGP aruanne 3 märkis ka eduka raamistiku loomist eksperimentaalseks poliitikakujundamiseks, kuid laiem rakendamine ja formaliseeritud hindamine jäävad väljakutseks.

Laiem järeldus: Ilma süstemaatilise järelhindamiseta on katki tagasisidetsükkel, mis on oluline pidevaks parendamiseks ja tõenduspõhiseks kohandamiseks, mis viib staatilise poliitikakeskkonnani, mis vaevleb õppimisel ja arenemisel. See puudujääk ei ole pelgalt protseduuriline möödalaskmine, vaid kriitiline süsteemne lünk, mis põhimõtteliselt õõnestab pidevat õppimist, kohanemist ja innovatsiooni Eesti poliitikakujundamise aparaadis. Teaduspõhise poliitika on iteratiivne protsess, mis ulatub esialgsest poliitika kujundamisest kaugemale ja hõlmab tulemuste hindamist. Ilma süstemaatilise ja formaliseeritud järelhindamise protsessita puudub institutsionaliseeritud mehhanism selleks, et õppida, mis töötas, mis mitte ja miks. See tähendab, et edukaid sekkumisi ei saa laiendada ja ebaefektiivsed poliitikad võivad püsida või korduda. See takistab otseselt "innovatiivse poliitikakujundamise" edendamist 1, sest tõeline innovatsioon nõuab eksperimentide ja tulemuste põhjal õppimiseks tagasisidetsüklit. Dünaamilises "pandeemiajärgses Euroopas" 1 piirab selle õppetsükli puudumine oluliselt valitsuse võimet kohaneda ja vastupanuvõimet üles ehitada.

5. Teadmiste omaksvõtmise võimekuse suurendamine ministeeriumides

Vajadus: Parandada valitsuse ministeeriumide võimekust oma teadmiste vajaduste sõnastamiseks, asjakohastele tõenditele tõhusalt juurdepääsemiseks ning tõenduspõhiste nõuannete kriitiliseks omaksvõtmiseks ja integreerimiseks oma poliitikaprotsessidesse.

Puudujääk: Puudujäägid ministeeriumide spetsiifiliste teadmiste vajaduste mõistmisel ja piiratud juurdepääs piisavatele tugiteenustele tõendite hankimiseks, analüüsimiseks ja sünteesimiseks.1 See hõlmab ka digitaalsete tööriistade kasutamise väljakutseid otsuste toetamiseks, nagu märgitud OGP aruandes 3, kus sellised süsteemid jäid prototüüpimise faasi.

Laiem järeldus: Isegi kui tõendid on olemas, on nende mõju piiratud, kui ministeeriumidel puudub sisemine võimekus või protsessid nende tõhusaks omaksvõtmiseks ja rakendamiseks, luues pudelikaela teaduspõhise poliitika torujuhtmes.

Puudujääkide arutelu mitmel tasandil

Need vajadused ja puudujäägid avalduvad erinevatel tasanditel: individuaalsel (nt oskused, teadlikkus), organisatsioonilisel (nt sisemised protsessid, ressursid, juhtimine), organisatsioonide vahelisel (nt koostöömehhanismid, usaldus, suhtluskanalid) ja süsteemsel tasandil (nt õigusraamistikud, üldised stiimulid, institutsiooniline kultuur).¹ Aruande selge fookus nii "võimekusel kui ka poliitilisel tahtel tõendeid poliitikakujundamisse kaasata" ¹ rõhutab, et ainuüksi tehnilise võimekuse arendamine ei ole piisav. Poliitilise tahte puudumine või eelistus väljakujunenud, mitte-tõenduspõhiste lähenemisviiside ees võib põhimõtteliselt takistada teaduspõhise poliitika rakendamist. "Innovatiivse poliitikakujundamise eiramine standardsete lähenemisviiside kasuks" ¹ on selle aluseks oleva probleemi selge sümptom. Kuigi koolitus ja struktuursed muutused (võimekus) on vajalikud, siis kui poliitilised juhid või kõrgemad ametnikud ei taju tõendite väärtust või kui nad eelistavad lühiajalist poliitilist otstarbekust pikaajalistele tõenduspõhistele tulemustele, on teaduspõhisel poliitikal raske edasi liikuda. Eelistus "standardsete lähenemisviiside" ees viitab teatud tasemele riskikartlikkusele või mugavusele olemasolevate meetoditega, isegi kui need on vähem tõhusad. See on otseselt seotud ka "teadusnõunike mõju ja legitiimsuse suurendamise" väljakutsega ¹ – nende mõju on lõppkokkuvõttes seotud poliitilise aktsepteerimise ja otsustajate valmisolekuga nende nõuandeid arvestada ja nende järgi tegutseda. Seega peavad tõhusad soovitused ületama puhtalt tehnilised lahendused. Need peavad sisaldama strateegiaid juhtkonna toetuse edendamiseks, teaduspõhise poliitika käegakatsutavate eeliste ja investeeringutasuvuse demonstreerimiseks ning potentsiaalselt teaduspõhise poliitika mõõdikute lisamiseks avaliku sektori juhtide tulemuslikkuse hindamisse. Teaduspõhise poliitika jätkusuutlikkuse tagamiseks on oluline propageerimine ja sihipärane kommunikatsioon, mille eesmärk on kasvatada poliitilist kultuuri, mis väärtustab ja nõuab tõendeid.

Tabel 2: Tuvastatud vajadused ja puudujäägid Eesti teaduspõhise poliitika ökosüsteemis

Peamine probleemvaldkond	Spetsiifiline vajadus/puudujääk	Puudujäägi tase	Mõju/tagajärg
1. Teadusnõunike mõju ja legitiimsuse suurendamine	Standardiseeritud rollide puudumine.	Organisatsiooniline, süsteemne	Ebaühtlane mõju, teadmiste alakasutus.
	Ebaühtlane teadmiste tase teadusnõuannete kasutamisel.	Individuaalne, organisatsiooniline	Tõendite alakasutus või valesti rakendamine.
2. Teadusringkondadele suunatud poliitika-nõustamisse kaasamise stiimulite puudumine	Stiimulite ja struktuuride puudumine akadeemilises karjäärimudelis.	Süsteemne, organisatsioonide vaheline	Teadlaste vähene kaasamine poliitikasse, pakkumise-nõudluse lõhe.
3. Strateegilise tulevikuvaate praktikate integreerimine	Formaliseeritud SF-praktikate alaesindatus.	Organisatsiooniline, süsteemne	Valitsuse piiratud võimekus tulevasi väljakutseid ennetada, reaktiivne poliitika.
4. Innovatiivse poliitika-kujundamise edendamine	Innovatiivse poliitika-kujundamise eiramine.	Kultuuriline, organisatsiooniline	Staatiline poliitikakeskkond, õppimistsükli puudumine.
	Puudub formaliseeritud poliitikate järelhindamine.	Süsteemne, organisatsiooniline	Takistab pidevat õppimist ja kohanemist, korduvad vead.
5. Teadmiste omaksvõtmise võimekuse suurendamine ministeeriumides	Puudujäägid teadmiste vajaduste mõistmisel.	Individuaalne, organisatsiooniline	Ebaefektiivne tõendite hankimine ja kasutamine.
	Piiratud juurdepääs tugiteenustele ja digitaalsetele tööriistadele.	Organisatsiooniline, süsteemne	Tõendite omaksvõtmise ja rakendamise takistused.

5. Strateegiline teekaart: konkreetsed soovitused teaduspõhise poliitika võimekuse suurendamiseks

Käesolev jaotis esitab 20 konkreetset poliitikasoovitust, mis on tuletatud diagnostilisest ja vajaduste hindamisest, pakkudes selge ja teostatava teekonna teaduspõhise poliitika võimekuse suurendamiseks Eestis. Need soovitused on strateegiliselt rühmitatud nelja prioriteetsesse valdkonda, et tagada terviklik ja koordineeritud lähenemine.¹

Prioriteetne valdkond 1: Kogu valitsuse teaduspõhise poliitikakujundamise tugevdamine

Selles valdkonnas keskendutakse soovitustele, mille eesmärk on juurutada teaduspõhist poliitikat kui põhiprintsiipi ja -praktikat kõigil valitsuse tasanditel ja osakondades. See hõlmab tervikliku riikliku teaduspõhise poliitika strateegia väljatöötamist, ministeeriumide vaheliste koordineerimis-mehhanismide parandamist ning teaduspõhise poliitika protsesside ja juhiste standardiseerimist kogu avalikus sektoris. See on kooskõlas Eesti avatud valitsemise partnerluse (OGP) kohustusega parandada "kaasloome ja tõenduspõhise poliitikakujundamise raamistikku avalikus sektoris" ³, mis näitab riiklikku pühendumust süsteemsele integreerimisele.

Prioriteetne valdkond 2: Teadusnõunike rolli ja staatuse tugevdamine poliitikakujundamises

Siin käsitletakse konkreetseid soovitusi teadusnõunike rollide, vastutusalade ja karjääriteede formaliseerimiseks ministeeriumides ja Riigikantseleis. See hõlmab meetmeid nende mõju suurendamiseks, nende sõltumatuse tagamiseks ja nende tõhusamaks ja järjepidevamaks integreerimiseks poliitikatsükli erinevatesse etappidesse. "Nende rollide standardiseerimise ja teadusnõuannete üldise raamistiku puudumise" ¹ lahendamine on siin keskne.

Prioriteetne valdkond 3: Ministeeriumide võimekuse suurendamine tõenduspõhise nõuande omaksvõtmiseks

See valdkond keskendub soovitustele, mis on suunatud üksikute ministeeriumide sisemiste võimekuste arendamisele, et tõhusalt nõuda, mõista ja kasutada tõendeid. See hõlmab sihipäraste koolitusprogrammide väljatöötamist riigiteenistujatele tõendite kirjaoskuse, kriitilise hindamise oskuste ja selgete, poliitikaga seotud uurimisküsimuste sõnastamise kohta. Samuti käsitletakse juurdepääsu parandamist asjakohastele andmetele ja analüütilistele tööriistadele ning nõudlusest lähtuva tõendite kultuuri edendamist ministeeriumide meeskondades.¹

Prioriteetne valdkond 4: Teadusringkondade võimekuse ja stiimulite suurendamine poliitikaga seotud teadusuuringute pakkumiseks

See valdkond käsitleb soovitusi, mille eesmärk on edendada akadeemiliste ringkondade, teadusasutuste ja teiste tõendite pakkujate suuremat ja tõhusamat kaasamist. See võib hõlmata uute, paindlike rahastamismehhanismide loomist spetsiaalselt poliitikaga seotud teadusuuringute jaoks, valdkondade vahelise koostöö stimuleerimist ning poliitikasse panustamise ja mõju formaalset tunnustamist akadeemilise hindamise ja karjääri edendamise raamistikes.¹ Kriitilise tähtsusega on ka vajadus sujuvama ja paindlikuma hankeprotsessi järele, et hõlbustada õigeaegset teaduskoostööd valitsuse ja akadeemiliste ringkondade vahel.¹

Rakendamise raamistik

Iga 20 soovituse puhul määratleb teekaart selgelt rakendamise eest vastutavad juhtivad ja kaasatud osalejad. See rõhuasetus selgele vastutusele, organisatsioonide vahelisele koostööle ja olemasolevate ressursside tõhusale kasutamisele on praktilise elluviimise jaoks ülioluline.¹

Soovituste strateegiline rühmitamine nelja prioriteetsesse valdkonda ei ole pelgalt organisatsioonilise selguse huvides; see tähendab põhimõtteliselt tunnustust, et teaduspõhine poliitika toimib omavahel seotud ökosüsteemina. Parandused ühes valdkonnas on lahutamatult seotud ja sageli eelduseks edusammudele teistes. Näiteks on teadusnõunike staatuse tugevdamisel (prioriteet 2) piiratud mõju, kui ministeeriumidel puudub võimekus nende nõuandeid omaks võtta või nende järgi tegutseda (prioriteet 3). Samamoodi, kui ministeeriumides tekib tugev nõudlus tõendite järele, kuid teadusringkondadel puuduvad stiimulid või võimekus neid tõhusalt pakkuda (prioriteet 4), siis nõudlust ei suudeta rahuldada. "Kogu valitsuse" lähenemine (prioriteet 1) on üldine raamistik, mis tagab, et need üksikud parandused on koordineeritud, vastastikku tugevdavad ja aitavad kaasa süsteemsele muutusele, mitte isoleeritud edusammudele. See tähendab, et osaline lähenemine, kus rakendatakse vaid teatud soovitusi, annab tõenäoliselt alati ebaoptimaalseid või jätkusuutmatuid tulemusi. Edukas selle teekaardi rakendamine nõuab tugevalt koordineeritud, mitme sidusrühmaga lähenemist, kus edusammud ühes valdkonnas toetavad ja võimaldavad aktiivselt edusamme teistes. See nõuab tugevat keskset koordineerimist ³ ja selget arusaama erinevate reformialgatuste vahelistest sõltuvustest. Aruande rõhuasetus "väikestele reformidele" ja "olemasolevate ressursside tõhusale kasutamisele" ¹ viitab järkjärgulisele, kuid sügavalt omavahel seotud muutuste strateegiale.

Aruande selge viide "rahvusvahelistele headele tavadele" ¹ ja TSI projekti mitmeriigiline iseloom ² näitavad selgelt, et soovitused ei ole puhtalt sisemiselt genereeritud, vaid on informeeritud laiemast Euroopa ja globaalsest kontekstist. Rahvusvaheliste organisatsioonide, nagu JRC ja OECD, aktiivne osalus ², koos "seitsme riigi teekaardi" ja põhjaliku "refleksioonidokumendi" olemasoluga, mis võtab kokku õppetunnid osalevatest liikmesriikidest ², viitab sellele, et Eesti teaduspõhise poliitika väljakutsed ja pakutud lahendused on tõenäoliselt sarnased teiste ELi riikidega. See loob suurepärase võimaluse riikidevaheliseks õppimiseks, võrdlusuuringuteks ja edukate strateegiate kohandamiseks mujalt. ²-s mainitud lõppkonverents rõhutab veelgi seda pühendumust teadmiste vahetamisele ja parimate tavade levitamisele. See tugevdab Tehnilise Toe Instrumendi laiemaid "ELi lisandväärtuseid" ⁴ ja toob esile potentsiaali ühtlustatumaks, tõhusamaks ja vastupidavamaks lähenemiseks teaduspõhisele poliitikale kogu Liidus, aidates kaasa üldisele demokraatlikule usaldusele ja konkurentsivõimele.

Tabel 3: Prioriseeritud soovitused TEADUSPÕHISE POLIITIKA-i parandamiseks Eestis

Prioriteetne valdkond	Soovituse pealkiri	Põhitegevus/kirjeldus	Juhtivad osalejad	Kaasatud osaleja(d)
1. Kogu valitsuse teaduspõhise poliitika tugevdamine	Riikliku teaduspõhise poliitika strateegia väljatöötamine.	Koostada terviklik strateegia teaduspõhise poliitika juurutamiseks.	Riigikantselei	Ministeeriumid, Teadusnõukogu
	Ministeeriumide vahelise koordineerimise parandamine.	Luua formaalsed platvormid ja protsessid teadmiste jagamiseks.	Riigikantselei	Kõik ministeeriumid
	Teaduspõhise poliitika protsesside ja juhiste standardiseerimine	Välja töötada ja rakendada ühtsed teaduspõhise poliitika juhendid.	Riigikantselei, Justiits-ministeerium	Ministeeriumid, Statistikaamet
2. Teadusnõunike rolli ja staatuse tugevdamine	Teadusnõunike rollide formaliseerimine.	Määratleda selged rollid, vastutusalad ja karjääriteed.	Riigikantselei, Haridus- ja Teadus ministeerium	Ministeeriumid
	Teadusnõunike mõju ja sõltumatuse suurendamine.	Tagada teadusnõunikele piisavad ressursid ja otsene juurdepääs.	Riigikantselei	Ministeeriumid, Teadusnõukogu
	Teadusnõuannete raamistiku loomine.	Arendada välja üldine raamistik teadusnõuannete andmiseks.	Riigikantselei, Eesti Teaduste Akadeemia	Ministeeriumid, Teadusagentuur
3. Ministeeriumide võimekuse suurendamine tõendite omaksvõtmiseks	Sihipäraste koolitusprogrammide arendamine.	Pakkuda koolitusi tõendite kirjaoskuse ja kriitilise hindamise kohta.	Riigikantselei, Rahandus-ministeerium	Ministeeriumide ametnikud
	Juurdepääsu parandamine andmetele ja analüütilistele tööriistadele.	Tagada ministeeriumidele lihtsam juurdepääs asjakohastele andmebaasidele.	Statistikaamet, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium	Kõik ministeeriumid
	Nõudlusest lähtuva tõendite kultuuri edendamine.	Julgustada ministeeriume esitama selgeid uurimisküsimusi.	Ministeeriumide juhtkonnad	Ministeeriumide ametnikud
4. Teadusringkondade võimekuse ja stiimulite suurendamine	Uute rahastamis-mehhanismide loomine.	Arendada paindlikke fonde poliitikaga seotud teadusuuringutele.	Eesti Teadusagentuur, Haridus- ja Teadus-ministeerium	Ülikoolid, teadusasutused
	Valdkondade vahelise koostöö stimuleerimine.	Luua platvormid ja programmid koostööks valitsuse ja teadlaste vahel.	Eesti Teadusagentuur, Riigikantselei	Ülikoolid, ministeeriumid
	Poliitikasse panustamise tunnustamine akadeemilises karjäärimudelis.	Lisada poliitikaga seotud tegevused akadeemiliste hindamiskriteeriumide hulka.	Haridus- ja Teadus-ministeerium, Ülikoolid	Teadlased, akadeemilised asutused
	Hankeprotsesside sujuvamaks muutmine.	Arendada spetsiaalseid ja paindlikke hankemenetlusi teadusuuringute jaoks.	Rahandus-ministeerium, Riigikantselei	Ministeeriumid, teadusasutused

Märkus: Tabelis on esitatud valik soovitustest, mis illustreerivad prioriteetseid valdkondi. Aruandes on kokku 20 soovitust, mis on detailselt kirjeldatud algdokumendi 6. peatükis.¹

6. Järeldus ja Tulevikuvaade

Käesolev aruanne kinnitab põhisõnumit: Eestil on teaduspõhise poliitika jaoks tugev alusraamistik, kuid kriitiline väljakutse seisneb formaalsete struktuuride ja nende tõhusa, järjepideva rakendamise vahelise lõhe ületamises igapäevases valitsemises. Rõhutatakse tuvastatud kahekordset väljakutset: samaaegselt tugevdada nii nõudluse poolt (valitsuse võimekus tõendeid omaks võtta) kui ka pakkumise poolt (teadusringkondade võimekus ja stiimulid poliitikaga seotud teadusuuringute pakkumiseks) ning edendada nende vahel tõhusamat liidest.

Teekaardis kirjeldatud 20 soovituse süstemaatilise rakendamise eeldatavad muutused on märkimisväärsed. Need hõlmavad poliitiliste otsuste kvaliteedi ja legitiimsuse paranemist, avalikkuse usalduse suurenemist valitsemise vastu, valitsuse tõhususe paranemist ning pideva õppimise ja innovatsiooni dünaamilise kultuuri edendamist avalikus sektoris. Need riiklikud eelised on otseselt seotud ELi Tehnilise Toe Instrumendi (TSI) programmi laiemate eesmärkidega, nagu rohe- ja digiüleminekute toetamine ning taaste- ja vastupidavuskavade rakendamine ⁴, mis näitab laiemat strateegilist väärtust.

"Võimekuse arendamise" ¹ mõiste viitab olemuslikult pidevale, arenevale pingutusele, mitte ühekordsele saavutusele. "Pandeemiajärgse Euroopa" ¹ kontekst rõhutab veelgi valitsuse kohanemisvõime, vastupanuvõime ja pideva õppimise kriitilist vajadust ettearvamatute globaalsete väljakutsete ees. Aruanne tuvastab praegused puudujäägid ja pakub välja teekaardi parendusteks. Kuid kaasaegsete poliitikaväljakutsete (nt kliimamuutused, kiire tehnoloogiline areng, tulevased kriisid) dünaamiline olemus tähendab, et teaduspõhise poliitika "võimekus" peab pidevalt arenema. "Puuduv formaliseeritud poliitikate järelhindamine" ¹ on kriitiline süsteemne viga, mis takistab seda pidevat kohanemist ja varasemate poliitika tulemustest õppimist. OGP aruanne ³ illustreerib ka, et isegi tugevate kohustuste korral on keeruliste algatuste, nagu digitaalsed otsuste toetamise tööriistad, rakendamine iteratiivne protsess, mis ei ole alati lineaarne, mis kinnitab pideva arengu ideed.

Seega peab järeldus rõhutama, et pakutud teekaart on alustala pikaajalises strateegilises ümberkujundamises. Tõeline edu sõltub institutsionaliseeritud õppetsüklite loomisest, eksperimenteerimise ja hindamise laialdase kultuuri edendamisest ning teaduspõhise poliitika raamistiku piisava paindlikkuse ja tugevuse tagamisest, et pidevalt reageerida esilekerkivatele tõendite vajadustele ja ettenägematutele poliitikaväljakutsetele. See nõuab pidevat investeeringut, visionäärset juhtimist ja pühendumust valitsemise pidevale parandamisele.

Teaduspõhise poliitika edu saavutamiseks on esmatähtis jätkuv poliitiline pühendumus ja juhtkonna toetus, mis ulatub kaugemale TSI projekti vahetust lõppemisest.² Teaduspõhine poliitika on pidev teekond, mitte ühekordne lahendus. Oluline on rõhutada pideva võimekuse arendamise, teaduspõhise poliitika edusammude regulaarse jälgimise ja teaduspõhise poliitika raamistiku adaptiivse juhtimise lähenemise vajadust, et reageerida arenevatele poliitikaväljakutsetele. Samuti on oluline rõhutada valitsuse, akadeemiliste ringkondade ja kodanikuühiskonna vahelise pideva ja tugeva koostöö elutähtsat rolli, võttes õppust Eesti kogemustest avatud valitsemise partnerluse raames ³, kus kaasloome on näidanud nii edusamme kui ka parendusvõimalusi.

Pikaajaline visioon Eesti valitsemise jaoks positsioneerib teaduspõhist poliitikat kui asendamatut ja pidevat protsessi vastupidavama, reageerivama ja tõhusama valitsemise saavutamiseks Eestis, mis panustab otseselt selle pikaajalistesse strateegilistesse eesmärkidesse, nagu on kirjeldatud dokumendis "Eesti 2035".¹ Eesti potentsiaalne roll juhtiva näitena või väärtusliku õppimisjuhtumina teistele ELi liikmesriikidele teaduspõhise poliitika võimekuse edukal tugevdamisel, parandades veelgi Euroopa-ülest poliitika sidusust ja tõhusust, on samuti oluline.

Viidatud allikad

1. Building capacity for evidence-informed policymaking in governance ..., juurdepääs juuli 23, 2025, https://etag.ee/wp-content/uploads/2024/12/2024.11.30-TSI-EE-Final-report.pdf

2. Final look at the TSI project on Capacity Building in Evidence-Informed Policymaking - read the project reports | Knowledge for policy, juurdepääs juuli 23, 2025, https://knowledge4policy.ec.europa.eu/news/tsi-capacity-building-teaduspõhise poliitika-project-reports_en

3. Estonia Results Report 2022-2024 - Open Government Partnership, juurdepääs juuli 23, 2025, https://www.opengovpartnership.org/documents/estonia-results-report-2022-2024/

4. Supporting reforms in Estonia TSI 2022 - European Commission, juurdepääs juuli 23, 2025, https://reform-support.ec.europa.eu/supporting-reforms-estonia-tsi-2022_en

5. ÜLEVAADE AKADEEMIKUTE OLULISIMATEST PUBLIKATSIOONIDEST 2024. AASTAL - Eesti teaduste akadeemia, juurdepääs juuli 23, 2025, https://www.akadeemia.ee/wp-content/uploads/2025/04/akadeemikute-publikatsioonid-2024.pdf

Otsing sellest blogist

Ain Tomson veebipäevik

Teaduspõhine poliitikakujundamine